Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalme on kirde-edela suunas piklik, kivine, murukamaraga ketud ala. Kalme pikkus kirde-edela suunas on ligikaudu 50 m, laius 25 m. Kivikalme kõrgus ümbritsevast maastikust on keskmiselt 0,3 m. Kalme pinnal on mitmeid suuremaid ja väiksemaid lohke, mis kõik on kaetud murukamaraga. Kalmel kasvavad puud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõngu kihelkonnas. Kalme paikneb Ametmäe-Rebaste maanteest ligikaudu 135 m kagu pool. Kalmest lõuna pool paikneb mälestis reg nr 13124 linnus „ Aakre Kivivare linnamägi“.

Ajalugu

Leidude põhjal kuulub kivikalme I at I poolde. 1895. a kaevas kivikalmet J. Sitzka. Leiud säilivad Ajaloo Instituudis. Kaevamiste tulemused on avaldatud Õpetatud Eesti Seltsi väljaandes. Lähemalt on kalmet kirjeldanud Noppel, Rõngu kihelkonna kirjelduses 1926. a, lk 10 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et kalme pikkus kirde-edela suunas on 52 m, laius 28 m ja kõrgus ümbritsevast põllust umbes 0,75 m.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.