Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kultusekivi kujutab endast väiksemat, ümarkolmnurkja põhiplaaniga hallika värvusega maakivi. Ümarjas kivilagi langeb kõrgemalt kaguservalt loode poole. Kivi pikkus on loode-kagu suunas 2,3 m, laius 1,3 m, kagupoolne kõrgus 0,2 m, ümbermõõt 5,6 m. 2 nõrgemat lohku asuvad kivi kõrgemal kagunukil. (A. Lavi, 1978)

Asukoha kirjeldus

LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Kuiavere küla, Olleri (Pärtli) talust u 100 m lõuna pool, Tääksi teest lõuna pool, põllul, Viljandi-Paia maanteest 800 m ida pool, kultusekivist nr 13250 14 m lõuna pool.

Olustvere ST leht 2

Ajalugu

LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kultusekivi on avastatud 1978. a okt Ain Lavi ja Ilmar Jõesoo poolt.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.