13255 Kalmistu "Kabelimägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu "Kabelimägi" |
---|---|
Mälestise registri number | 13255 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.01.1998 |
Registreeritud | 09.01.1998 |
X-koordinaat | 594691.02 |
Y-koordinaat | 6484842.24 |
Mälestise vana number | 76-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 16.12.16
Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Matmispaigale iseloomulikud hauarajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht. |
Kirjeldus Kalmistu asub loode-kagusuunalisel künkal, mis on u 165 m pikk ja 70 m lai. Küngas tõuseb ümbritsevast maastikust 2-5 m kõrgemale. |
Asukoha kirjeldus Kalmistu asub Mäeküla külas, Jaani-Jüri ja Pingu talust u 100 m edelas, Jaani-Jüri talu kohalt edelasse viiva metsatee kaguküljel metsas, ojaoru lõunakaldal, suurte kaskede ja kuuskedega kaetud künkal. |
Ajalugu Muistis on avastatud 1980. aastatel ning esmakordselt kaitse alla võetud 24. septembril 1990. aastal Viljandi Maakonnavalitsuse määrusega nr 340. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil. |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |