Kirjandus
Eesti kunsti ajalugu 2, 1520–1770. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 386–388: Rootsi õuemarssali Olof Ryningi 1594. aastal valminud mälestusmärk Tallinna toomkiriku kooris oli Eestimaa jaoks täiesti uut tüüpi hauamonument. Tegemist on niinimetatud seinahauaga, kus kivist monument on kinnitatud seina külge. O. Ryningi monumenti iseloomustab selge arhitektuurne vorm: selle põhiosa raamib kaks pilastripaari. Pilastrite vahel on kujutatud küünarnukiga padjale toetuv külitav O. Ryning: jääb mulje nagu lamaks õuemarssal alkoovis voodis või loggia’l. Nii pilastrite vahelist kui ka O. Ryningi kohal asuvat vaba pinda katavad vapid. Lamava rüütli alla paigutatud tekstitahvel kirjeldab O. Ryningi staatust, pilastrialustele postamentidele on raiutud ladinakeelsed tekstid. Neist üks tõdeb, et sõjapidamine on mehe maise elu viis – Militia est hominis super terram – ja teine – Spiraculum omnipotentis vivice bit me. Job. 33 – “Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu“ (Ii 33, 4). O. Ryningi viimset puhkepaika kroonib edikula-viil, mille keskosas on perekonnavapp ning tipus kujutatud ristilöödud Kristust koos tekstiga: Selig sind die Doden, die in den Heren sterben – “Õndsad on surnud, kes surevad Issandas”.
O. Ryningi hauamonumendi vorm osutab Itaalia renessansi eeskujule. Aastail 1505–1507 valmis Andrea Sansovino töökojas kardinal Ascanio Sforza hauamonument, millest sai seinahaua prototüüp. Selle juured ulatuvad siiski taas hiliskeskaegse Prantsusmaa, Hispaania ja Veneetsia traditsioonideni. Sforza Rooma Santa Maria dei Popolo kirikus asuval hauamonumendil suunab mälestatav esmakordselt oma näo leinava vaataja poole ning tema poosist paistab veendumus, et surm on õigupoolest vaid puhkus ja parema tuleviku äraootamine. Roomast levis seinahaua mood edasi, jõudes juba 1520. aastateks Itaalia meistrite vahendusel Poola, Krakowisse, kus seda kasutati kuninglike haudade juures. See mudel jäi Poola magnaatide viimsete puhkepaikade kujunduses populaarseks kuni 16. sajandi lõpuni ning levis ilmselt just sealtkaudu ka põhjapoole. Juba 1587. aastal püstitati sama tüüpi lamava figuuriga monument piiskop Nideckile Võnnu Johannese kirikusse Liivimaal. Nii Poolas kui ka mujal rakendati prototüübis kolmemõõtmelise, täisplastilise figuuriga monumendi ideed sageli redutseeritult, kasutades sama vormi reljeefis. Just nii käsitles seda ka Toompea lossi ehitusmeister Hans von Aken, kes raius O. Ryningi hauamonumendi. Käsipõsakil igavesele unele suikunud O. Ryningi näo modelleering näitab, et H. von Aken valdas oma kunsti korralikult, kuid figuuri turvises keha mõjub jäigalt. Ühelt poolt on see tingitud ikonograafilisest kaanonist, mis nõudis surnu esitlemist konkreetse seisuse – antud juhul rüütliseisuse – märgina, teisalt valmistas kolmemõõtmelisena kavandatud figuuri transformeerimine reljeefiks meistrile ilmselt raskusi. Ehitusmeistrina oli H. von Aken tuttav uuema arhitektuurimoega ja arhitektuurilise raamistuse teostamisega tuli ta tõepoolest hästi toime. Vormid ja dekoor, mida ta O. Ryningi monumendil kasutas, pärinevad Põhjamaade maneristidelt, need on laenatud kahest Hans Vredeman de Vriesi teosest, 1565. aastal ilmunud raamatust „Das erst Buch, gemacht avff de Zvvey Colomnen Dorica und Jonica“ ja 1577. aastal ilmunud „Architectura“ väljaandest. H. von Aken kombineeris neis leiduvat dorica’t ja ionica’t.
Nähtavasti ei leidnud seinahaud Eestis ulatuslikumat rakendamist ja seda tüüpi hauatähiseid on teada veel vaid üks: see valmis O. Ryningi monumendist ligi sada aastat hiljem, 1677. aastal rittmeister Bernhard Reinhold von Delwigi mälestamiseks Nigulistesse.
Eesti kunsti ajalugu kahes köites. 1. köide. 1. osa, Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani. Tallinn: Kunst, 1975, lk 90: 16. sajandi lõpus kerkis Tallinnas töötanud arhitektide ja kujurite hulgas esile Hans von Aken, kelle loomingus avalduvad Itaalia monumentaalkunsti eeskujud. Hans von Akeni kujuriloomingu tähtsamaks säilinud näiteks on Rootsi õuemarssali Olaf Ryningi hauamonument Tallinna toomkirikus.
Mäeväli, S. Matustest ja hauatähistest Tallinna Toomkirikus. Tallinn: Morgan Stuudio, lk 19–21: Tiesenhausenite perekonnahaua kohal koori põhjaseinal asub 1594. aastast kujur Hans von Akeni loodud Rootsi hoovimarssal Oloff Ryningi raidkivist epitaaf, mis ülesehituselt sarnaneb De la Gardie epitaafile, on aga kujunduselt sellest palju lihtsam. Epitaafi keskseks motiiviks on pilastripaaridega ääristatud reljeef, millel hetkeks käsipõsakil puhkama jäänud sõjarüüs mehe kujutis. Selle all asub sokli keskosas renesanssraamistuses mälestustekst:
KON MAYT ZV SWEDEN WEILANT KONIC JOHANS´
DES 3 GEWESNR HOF MARSKL DER EDLER VND
WOLGEBORNR HER OLOF RYNING ZV TORESIO IST
IN GODT SALIG INTSCHLAF DEN 22 AVGUSTI
ANNO 1589.
(Rootsi Kuningliku majesteedi õndsa kuninga Johan III endine õuemarssal, õilis ja kõrgestisündinud härra Olof Ryning zu Toresio on Jumalas õndsalt suikunud 22. augustil 1589. aastal).
Mälestustekstist vasakule jäävas ovaalis on tsitaat pühakirjast:
MILITIA EST VITA HOMINIS SVPER TERRAM JOB 7
(Inimese elu on maa peal võitlus. Iiobi 7, 1.)
ja parempoolses ovaalis:
SPIRACVLVM OMNIPOTENTIS VIVIFICABIT ME JOB 33
(Kõigevägevama hingeõhk on mind elavaks teinud. Iiobi 33, 4.)
Kirjeldatud epitaafi lõpetab püramidaalne pealdis, mille alaossa on paigutatud lahkunu vapp koos nime ja surmaastaga, ülaossa aga kartušš Piibli tsitaadiga:
SELIG SIND D DODEN DIE IN DEN HEREN STERBEN ABO 14
(Õndsad on kõik surnud, kes Issandas surevad. John. Ilm. R. 14, 13.)
Pilastrite vahele on paigutatud perekonnavapid ja epitaafi kaunistab renessanssdekoor.
Raam, V. Tallinna Toomkirik. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 29–31: Sarkofaagi kohal seinal asub Rootsi hoovimarssal Oloff Ryningi epitaafmonument, kus lahkunu on kujutatud dekoratiivse templiarhitektuuri taustal. 1594. aastal valminud omapärase renessansskompositsiooni autoriks on Toompea linnuses töötanud meister Hans von Aken.
Karling, S. Baltikum och Sverige. Antikvarska studier III. Stockholm, 1948, lk 45–46: Hans von Aken lära vi däremot närmare känna i det präktiga gravmonument, som han år 1594 utförde över den 1589 avlidne Olof Ryning till Tyresö, och som har sin plats i Tallinns domkyrka. I reliefens form har bildhuggaren här sökt efterlikna den italienska nischgraven med dess sovande gestalt och mäktiga kolonnställningar. De dekorativa elementen äro av nederländsk karaktär, men teckningen av gisanten, vilken har huvudet stött i ena handen och den andra tryckt mot höften, är ett motiv, som, ursprungligen lanserat av Jacobo Sansovino, dock har sina närmaste motsvarigheter i den polska renässansen. Samtidigt med den polska expansionen mot norr – Livland befann sig ju sedan 1561 i polsk ägo – bröt sig en östlig konstnärlig strömning samma väg och nådde, som Hahr ofta framhållit, även Sverige. Några längre söderut belägna monument av samma typ, möjligen utförda av samma mästare, äro biskop Andreas Patricius Nideckis (död 1587) väggrav i Johanneskyrkan i Cēsis (Wenden) samt en gravsten över Georg von Rosen (död 1590) i Liel-Straupe (Klein-Roop), båda in Livland.
Sisestatud: 02.02.2024.