13380 Kääbas
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kääbas |
---|---|
Mälestise registri number | 13380 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 12.01.1998 |
Registreeritud | 12.01.1998 |
X-koordinaat | 688968.84 |
Y-koordinaat | 6394617.41 |
Mälestise vana number | 1881 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 10.05.22
Menetleja: Võrumaa nõunik, Tiina Pettai
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kääbas on ümmargune. Tema läbimõõt on 11 m, kõrgus kagupoolses osas 1,1 m, loodepoolses osas 1,7-1,8 m. Kääpa loode- ja põhjaküljed on üsna järsud. Kääbas on pealt lame. Kääpa kirdejalamil on kaks lohku, millest esimese mõõtmed on 1 x 0,6 m, sügavus 0,3 m ja teise läbimõõt 1,5 m, sügavus 0,5 m. Mõlemad lohud on vanad. Kraav kääpa ümber on vaevu märgatav vaid idapoolsel jalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas, Parikülas, Uuri talu maal. Kääbas paikneb Ruusmäe-Meremäe maantee ääres, teest kagupool. Kääbas asub kõrgemal liivaseljakul, mis rahvasuus on tuntud „Kääbaspalo“ nime all. Seljakust loode poole maapind langeb. Kääpast kirdesse jäävad veel kaheksa kääbast (mälestiste reg nr 13381-13388). |
Ajalugu Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbast on nimetatud J. Jungile saadetud kirjades; J. Jung, käsikiri, lk 74 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on kääbast kirjeldanud T. Karopun, Vastseliina kihelkonna kirjelduses 1922. a, lk 28 (käsikiri Ajaloo Instituudis). |
Kaitsevööndi ulatus Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Üldinfo Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid. |