Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 13691
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
X-koordinaat 663090.45
Y-koordinaat 6403471.01
Mälestise vana number 2788
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 31.10.14

Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.12.2010.

Kirjeldus


Kalme läbimõõt on 14,5 m. Pärast teaduslikke arheoloogilisi kaevamisi on kalmel taastatud kahe tarindi müürid. Läänepoolne tarind on ümbritsetud kiviridadega kahekordselt, idapoolsel tarindil on kahekordne ainult idapoolne küljemüür (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.12.2010.

Asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viru külas. Kalme jääb Mustjõest umbes 1 km ida poole Antsla-Sänna maantee lõunapoolsele küljele. Kalme on Virunuka tarandkalmetest (reg nr 13691-13694) kõige läänepoolsem.

Sisestatud: 10.12.2010.

Ajalugu


Kalme võib ehituse ja leiumaterjali alusel dateerida 2.-6. sajandisse. Virunuka kalmed (reg nr 13691-13694) on märgitud 1922. a A. Suiki Rõuge kihelkonna kirjelduses lk 5-7 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmetel tegi proovikaevamised 1952. a H. Moora. 1957.-1964. a kaevati kalmed täielikult läbi arheoloog S. Laulu juhatusel. Kalmetest saadi hulgaliselt põletatud luid ja leide, mida säilitatakse Ajaloo Instituudis. Kalmete ehituse ja leiumaterjali üksikasjalik analüüs on avaldatud: S. Laul Virunuka tarandkalmed Võru rajoonis, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Ühiskonnateaduste seeria 1965, nr 3, lk 317-360. Kalmed on esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1971. a.

Sisestatud: 10.12.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 22.03.2015.