Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on ümmargune, läbimõõduga 10 m. Kääbas on järsu kaldega ja kõrge. Kääpasse on kaevatud (ilmselt II maailmasõja ajal) punker, mis läheb kääpa keskosast kuni idapoolse servani. Punkri mõõtmed: laius 1 m, pikkus 5 m, sügavus 0,6-0,8 m. Kääpa edelaosas on madalam, sammaldunud auk (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 13757-13759) asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas. Kääbastik paikneb Viluste-Lindora maanteest ligikaudu 450 m lääne pool. Kääbaste juurde viib tee, mis pöörab lääne poole maantee 22 km lähedusest, kohast kus Kalpa oja jookseb maantee alt läbi. Kääpad asuvad metsas Kalpa oja lõunakaldal. Kõrgendiku ja Kalpa oja vahele jääb umbes 80 m laiune madalik. Kääbas reg nr 13757 asetseb kõrgendiku läänepoolsel otsal.

Ajalugu

Kääbas kuulub arvatavasti I at II poolde. Kääbastiku (reg nr 13757-13759) kohta sai teateid arheoloog S. Laul 1977. a suvel Lindora metsatehnikult E. Puusepalt. Kääpad esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.