17437 Linnus "Voose linnamägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus "Voose linnamägi" |
---|---|
Mälestise registri number | 17437 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 29.09.1998 |
Registreeritud | 29.09.1998 |
X-koordinaat | 580717.12 |
Y-koordinaat | 6564723.00 |
Mälestise vana number | 237-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 01.04.08
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Rahvapärimusteade. Maastikuliselt eristatav. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht. |
Kirjeldus Mälestis asub NW - SE suunalise komeetoosil. Suurim kõrgus oosi SE otsas on ligemale 30 meetrit, seal on ka mäe nõlvad võrdlemisi järsud, SW nõlv on tasane, NE nõlv on astmeline. NW suunas oos madaldub ühtlaselt. Mäe küljed on kaetud kuusemetsa ja võsaga. Mäe lael on lagendik, millele asub keldriga ehitise kividest vundament. W suunda. |
Asukoha kirjeldus Paikneb Voose külasüdames asuva vana kõrtsi esisest teeristist ligemale 1 km NNW sihis. Kruusakarjääri läbivast teest jääb linnamägi ligemale 200 m. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |