17540 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 17540 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 01.10.1998 |
Registreeritud | 01.10.1998 |
X-koordinaat | 551439.43 |
Y-koordinaat | 6591786.85 |
Mälestise vana number | 488 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 12.07.11
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(7)
Mälestise tunnus Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud ja teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht. |
Kirjeldus Kalme paikneb ümbruskonna suhtes kõige kõrgemas kohas, klindi lähedal. Kalme on põhiplaanilt üsna korrapäraselt ümmargune - läbimõõt põhja-lõuna suunas on umbes 16,5 m ja ida-lääne suunas 17 m. Kalme edela- ja lõunaservast on mitme meetri laiuselt kalmekihti ära lükatud. Kalme laele on lükatud kruusa ja kiviklibu ning sellega ehitise esialgset kõrgust ligi meetri võrra suurendatud. Kalme kõrgus on suurem ida ja kagu jalamilt mõõtes, ulatudes pealelükatud materjali arvel ligi 3 meetrini, lääne pool kuni 1 meetrini. Hästi jälgitav on vaid kalme kagusektor, mis on kamardunud ja tasane. Kalme kesk- ja põhjaosa on hävitatud Teise maailmasõja ajal kalmesse sisse kaevatud laskepesaga. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Jõelähtme vallas Iru külas, Narva maanteest idas, Linnuse tee ja Pärnamäe tee ristumiskohast Narva maanteega 110 m kirde suunas. Koht on paremal pool Pirita jõge, kohal, kus jõeorust mäkke tõusev tee jõuab üles. Kalme asub teest u 20 m lõuna pool kõrgel seljandikul. |
Ajalugu Iru kalmet on esmakordselt mainitud 1938. aastal O. Saadre arheoloogilise inspektsiooni aruandes. 1956. aastal kaevati kalmest A. Vassari juhtimisel läbi ligikaudu veerandik, kalme edelasektor 42 m2 ulatuses. Kalme võeti muinsuskaitse alla 1964. aastal, mälestise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1971. aastal. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Meedia Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn, 207; |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |