Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17548
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
X-koordinaat 563528.85
Y-koordinaat 6589056.92
Mälestise vana number 102-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 29.07.19

Menetleja: Arheoloogiapärandi osakonna juhataja, Helena Kaldre

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 07.11.2010.

Kirjeldus


Kalme on põhiplaanilt ümmargune umbes 0,4-0,8 m kõrgune kangur, mille läbimõõt on 16–17 m. Kalme servad on põhjapoolses osas hästi säilinud (loodeserv on eriti järsk ja selge), lõuna ja kaguosas on servad madalamad. Kalme jääb osaliselt õueaiamaale, üle mälestise on rajatud kiviaed ja kasvab sirelihekk.

Sisestatud: 24.11.2010.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Parasmäe külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 1,08 km lõuna pool, Jõelähtme–Kostivere teest (kõrvalmaantee nr 11109) u 50 m loode pool, Paemurru talu juures. Tegemist on kahest kalmest koosneva rühmaga, mis paiknevad teineteisest u 25 m kaugusel vana paemurruaugu servas. Kalme (reg nr 17548) jääb teisest (reg nr 17549) 210° alla. Kalmed paiknevad Kostivere karstialast ida pool. Maastik on tasane, kerge kaldega loodesse, karstiala suunas.

Sisestatud: 24.11.2010.

Ajalugu


Kalme (reg nr 17548) avastas 1973. aastal kodu-uurija Oskar Raudmets. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1975. aasta oktoobris.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.