Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Ristikangrumägi"
Mälestise registri number 17595
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
X-koordinaat 564491.05
Y-koordinaat 6592211.38
Mälestise vana number 2264
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 22.11.23

Menetleja: Arheoloogianõunik, Eero Heinloo

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 21.01.2011.

Ajalugu


„Ristikangrumäe“ kalmed said arheoloogiateadusele tuntuks 1920. aastatel, kui kolme neist uuris balti-saksa arheoloog A. Friedenthal. 1970. aastate alguses arheoloog Vello Lõugas koos kodu-uurija Oskar Raudmets tegid kalmevälja täpsema kaardistamise ja avastasid ka uusi kalmeid, üksikuid kalmeid leidis V. Lõugas hiljemgi (1970-1980. aastatel). Viimati kaardistati „Ristikangrumäe“ kalmeid enne golfiväljaku rajamist ning nende tööde käigus avastati juurde veel üks oletatav kalme, üks põllupeenar ja paar põllukivihunnikut ning asulakoht (Kadakas, V. 2003. Arheoloogilised uuringud Ristikangrumäel. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis). Peamiselt on Ristikangrumäel tegemist kivikirstkalmetega.

Kalme (reg nr 17595) võeti muinsuskaitse alla 1973. aastal. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1975. aasta septembris. Passis on kalme tähistatud numbriga VI.

Sisestatud: 21.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise asukoht on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 03.05.2014.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega.

Sisestatud: 06.08.2014.