Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asulakoht jääb kirde suunas tõusvale rohumaale. Jõgi on raudteesillla ümbruses ja allavoolu kuni maanteesillani kärestikuline, voolates kõval paealuspinnal. Arvatavasti oli selles piirkonnas juba muistsel ajal looduslik jõest ülekäigukoht. Asula kultuurkiht on säilinud laikudena peamiselt kahel pool raudteetammi ja arvatavasti ka raudteetammi all. Tegelikult ulatus muinasasula põhja ja lõuna suunas kaugemale, 3,4 hektari suusele alale, mida põhjas piiravad töökojad ning lõunas võsastuv mõisapark. Seda tõendab asjaolu, et muinasaegset keraamikat leidub tänava ääres aiamaal ning raudteest lõuna pool, kunagiste mõisa majapidamishoonete varemete ümber.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Keila linnas, Keila jõe idakaldal, raudteetammi all ja kahel pool raudteetammi (29601:007:0180; 29601:007:0220; 29601:007:0230; 29601:007:0270; 72701:003:0069; 72701:003:0179; 29601:007:0025; ref. riigimaa).

Ajalugu

Mälestis kuulub 10.- 13. sajandisse. Muistse asulakoha kohta leidub andmeid juba Taani Hindamisraamatus, mille kohaselt Keilas olnud 10 adramaad. 1977. aastal teostasti mälestisel proovikaevamised. Lahti võeti 20 ruutmeetri suurune ala, kust leiti keraamikat ja loomaluid. Kõik leiud asuvad Ajaloomuuseumis.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Aruanded

Treuman, K. 2010. Aruanne arheoloogilise järelevalve teostamise kohta Keila linnas, Tuula teel ja Ülejõe teel. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis (A-8998).

Treuman, K. 2012. Aruanne arheoloogilise järelevalve teostamise kohta Harjumaal Keila linnas kinnistul Ülejõe tee 6 asulakohal nr 17879. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis (A-10795).

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.