18025 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 18025 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.10.1998 |
Registreeritud | 02.10.1998 |
X-koordinaat | 555377.29 |
Y-koordinaat | 6561954.77 |
Mälestise vana number | 204 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 19.09.06
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Matusepaigale iseloomulike kalmerajatiste ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Mälestis asub peaaegu põhja-lõuna suunalisel piklikul söödialal, kõrge põllumaa ja praeguse surnuaia territooriumi piiril. Kalme hõlmab söödi põhjaosa, olles peaaegu ringikujulise põhiplaaniga. Kalme pikkus ida-lääne suunas on 12 meetrit, laius põhja-lõuna suunas on 10 meetrit. Muistise kõrgus kõigub 1-1,5 meetri vahel. Kalme keskel asub kraavist ümbritsetud geotdeetiline kinnispunkt. Mälestis on kamardunud, tema lääneserv tõuseb järsult, umbes 30-40-kraadise nurga all ümbritsevast põllupinnast. Surnuaiapoolsesse serva on veeretatud 2 umbes meetrise läbimõõduga raudkivi. Söödiala, kalmest lõuna pool ulatub ümbritsevast põllupinnast ja rohumaast 0,5 meetrit kõrgemale. Mälestise kultuurkiht koosneb raud- ja paekividest ning tumedast mullast. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Oru külas, Tuhala kalmistu uue juurdelõike lääneservas. Mälestis jääb 380 meetrit kirikust kagusse, kiriku juurest surnuaeda viivast teest 70 meetri lääne-edelasse. |
Ajalugu Mälestis kuulub I aastatuhande I poolde. Kalme kohta leidub andmeid juba J. Jungi teoses "Muinasajateadus eestlaste maalt III" (Tartu, 1910). Rahvajutu järgi olevat kalmest 3 tündrit kulda peidus. Kalmet nimetatakse ka R. Känd´i käsikirjalises Kose kihlekonna topograafilises kirjelduses, mille kohaselt olevat kündes kalmest luid leitud. Kalme võeti riikliku kaitse alla 1964. aastal. 1974. aastal koostati Mati Mandel`i poolt mälestise pass, mis kandis vana registri järgi numbrit 204. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates. |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |