Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast peaaegu lameda pealispinnaga kivi, mis kergelt kaldub lõuna suunas. Põhiplaanilt on kivi peaaegu ovaalne, terava otsaga kirde poole. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas ulatub 3 meetrini, laius ida-lääne suunas 2,5 meetrini, kõrgus 0,8 meetrini ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 8 meetrini. Kivi lae keskosas leidub 7 korrapärast kunstlikku lohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 5-8 sentimeetrini, sügavus 0,5-3 sentimeetrini.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Saula külas Sepamäe talu maadel. Mälestis jääb Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa peamaanteest (A2) 90 meetrit lääne poole, Saula külakeskusse viivast teest 165 meetrit kirdesse, talu hoonetest 100 meetrit kirde pool. Mälestis paikneb keset üles küntud põllumaad.

Ajalugu

Mälestise kohta leidub Vello Lõugase teade Ajaloo Instituudi arhiivis. Kivi võeti riikliku kaitse alla 1973. aastal. 1976. aastal koostati Mati Mandel´i poolt mälestise pass, mis vana registri järgi kandis numbrit 2327.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.