Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Mälestis olnud algselt ümmarguse põhiplaaniga, kuid aja jooksul on külgi maha küntud ja omandanud kandilise kuju. Muistise läbimõõt loode-kagu suunal on 9,5 m ja kirde-edela suunal samuti 9,5 m, põhja-lõuna suunal on läbimõõt 11 m.
Kalme kõrgus on enamuses tingitud künkapealsest asukohast. Kalme E-osa on 0,7 m kõrge, samas kui teistest külgedest kõrgub kalme ligi 1,5 m. Kalme on pealt puhas ja lage ning tugevasti kamardunud. Muistises võib täheldada suuremaid raudkive. Üks E-W suunaliselt väljaulatuv raudkivi sirge u 78 cm küljega võis kuuluda kivikirstu otsa-või küljekivide hulka. Kalme N-ja S-servale on põllu pealt tõstetud mõned kivid.


(Kirjeldus on koostatud 1978. aastal tehtud mälestise passi andmete põhjal.)

Asukoha kirjeldus

Kalme asub Mäepea külas, Välja-Jüri 4 talumaa peal. Vana-Narva mnt.(11260) ja Kuusalu-Valkla(T-11267) teeristist 1,8 km NW-suunas. Kuusalu-Valkla teest asub muistis 360 m W-poole ja Allika-Mäepea(L6) teest 70 m E-suunas.
X: 6593059.4
Y: 579584.4
Samasse kalmegruppi kuulub muistisest 10 m E-pool kalme nr. 18068. Muistisest 150 m W-pool on kultuskivi nr. 18071 ja 110 m N-suunas on kivikalme nr. 18072.

Ajalugu

Tegemist on kivikirstkalmega, mis on dateeritav I aastatuhandesse eKr. Kalme on registreeritud esmakordselt arheoloog V. Lõugase poolt 1977. aasta mais. Leide ei ole muuseumisse jõudnud.
Mälestis on kaitse alla võtmiseks esitatud (ENSV TA) Ajaloo Instituudi poolt 1978. aasta aprillis.

Mälestise passi koostas arheoloog V. Lõugas 1978. aasta aprillis.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.