18071 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18071 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.10.1998 |
Registreeritud | 09.10.1998 |
X-koordinaat | 579445.00 |
Y-koordinaat | 6592985.00 |
Mälestise vana number | 606-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 08.10.10
Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Kivi on olemuselt suur rändrahn, mis paikneb klindipealsel rohumaal. Kivi läbimõõt on NE-SW suunas 3,8 m ja SE-NW suunas 4,8 m. Lohukivi SE-osa on vertikaalne 2,2 m kõrge. Muistise NW-ots madaldub kuni 1 m-ni. Kivi NW-pool, just enne madalamat nõgu, on selle ainukesed 2 lohku. Mõlemad lohud on läbimõõdul 7 cm ja esimene 1,7 cm ning teine 1,4 cm sügav. |
Asukoha kirjeldus Kalme asub Mäepea külas Tõnikse talu maa-alal. Kuusalu-Valkla(T-11267) teed mööda N-S suunal Allika alajaamast SW-poole kulgeva Allika-Mäepea teel 570 m edasi 10 m teest N-suunas paiknebki muistis. Muistisest N-suunas on 65 m eemal kultusekivi nr. 18311 ja 190 m kivikalme nr. 18309. Mälestisest 275 m E-pool on kultuskivi nr. 18072. SE-suunas 165 m on 2 kivikalmet nr 18067, 18068 ja kultusekivi nr. 18072. |
Ajalugu Lohukivi on dateeritav I at lõppu eKr kuni I at pKr. Esmakordselt registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 1977. aasta mais. Kohalik rahvas ei tea lohkudest kivil midagi. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |