18092 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18092 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.10.1998 |
Registreeritud | 09.10.1998 |
X-koordinaat | 587926.48 |
Y-koordinaat | 6590088.82 |
Mälestise vana number | - |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 13.01.16
Menetleja: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Kultusekivi on olemuselt suur trapetsikujuline hall maakivi, mis paikneb kartulipõllul. Kivi kõrgus S-servast on 1,4 m ja NW-SE suunalise harja pikkus 1,9 m. E-külg on lauge nõlvaga, S-külg on järsk ja püstjas. |
Asukoha kirjeldus Tallinn-Narva(T-1) mnt Kahala liiklussõlmest S-suunas on Kahala tee(11107). Muistis jääb Kahala tee ja Hirvli-Mustametsa(11275) teeristist 1,7 km SE-poole. E-suunas mööda Hirvli-Mustametsa teed 1,3 km on S-suunas Hirvli küla peale viiv tee. Mööda seda teed 500 m on teerist, kust E-suunas, mööda Hirvli-Sigula külavaheteed u 300 m on teest 70 m kaugusel N-suunas mälestis. Muistis asub Pajusalu talumaal. Kultusekivist SE-pool asuvad muistsed põllud nr. 18094, asulakoht nr. 18085, 200m ohverdamiskoht „Hiiemägi“, „Hiiekärk“ nr. 18096, 460 m kultusekivi nr. 18093 ja kivikalme nr. 18086. |
Ajalugu Lohukivi on dateeritav I at lõppu eKr kuni I at pKr. Esmakordselt registreeritud 1987. aasta mais P. Lalli ja Ü. Tamla poolt. |
Kaitsevööndi ulatus Kultusekivide (reg nr 18092 ja 18093), muistsete põldude (reg nr 18094), ohverdamiskoha "Hiiemägi" (reg nr 18096), kivikalme (reg nr 18086) ja asulakoha (reg nr 18085) ühine kaitsevöönd on nähtav Maa-ameti põhikaardil. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |