Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18167
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.10.1998
Registreeritud 09.10.1998
X-koordinaat 581244.00
Y-koordinaat 6591264.00
Mälestise vana number 373
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 19.03.22

Menetleja: Arheoloogianõunik, Anu Lillak

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 21.08.2007.

Kirjeldus


Mälestis on pealt tasane, lame kivi, mille kõrgus on ainult 0,5 meetrit. Kivi läbimõõt ida-lääne suunas on 2,3 meetrit ja põhja-lõuna suunas 1,5 meetrit. Kuna tegemist on tiheda kivimiga, siis on lohud hästi säilinud. Ühtekokku on kivi pinnal 44 kunstlikku lohku. Lohkude läbimõõt on üldiselt 4,5-8 sentimeetrit, suurim läbimõõt 11 sentimeetrit, sügavus 0,4-2,8 sentimeetrit.

Sisestatud: 21.08.2007.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kuusalu alevikus. Narva maanteest (A1) põhja pool, mööda Kuusalu kõrvalmaanteed (A 11106) 300 meetrit. Mälestis jääb teest 50 meetri lääne poole, vasakule. Kivist 6 m kaugusel asub valge kivihoone.

Sisestatud: 21.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.