Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu

Kirjeldus

Kalmistu on kõrge, maastikul hästi märgatav, kamardunud kivihunnik. Kalmistut on lõhutud, mistõttu on selle keskmine osa äärtest tunduvalt madalam. Kalmistu keskel on säilinud riba kalmistu kivistruktuurist, selle äärtesse on aja jooksul kokku toodud suuremaid põllukive.

Asukoha kirjeldus

Kalmistu asub Saunja külas, Mikumardi katastriüksuse karjamaal, jäädes Saunja küla läbivast teest u 90 m loodesse. Kalmistust u 180 m loodesuunas asub väikeselohuline kultusekivi nr 18334.

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).