Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Muistis on trapetsja üldkujuga raudkivi, mille kaguservast on u 0,5 m pikkune ja 0,3 m laiune tükk välja murdunud. Kivi on ida-lääne suunas 2,2 m pikk, põhja-lõuna suunas 2 m lai, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt on 7 m. Kivi on u 1 m kõrgune. Kivi suhteliselt lamedal lael, selle idaosas, on 1 korrapärane kunstlik lohk (läbimõõt 6 cm, sügavus 2 cm).

Asukoha kirjeldus

Kivi asub Saue vallas Kiia külas Väravavahi maaüksusel, Tallinn-Paldiski maantee (põhimaantee nr 8) 18,9 kilomeetril, 25 m teest lääne pool.

Ajalugu

Muistise avastas 1972. aastal arheoloog Mati Mandel. Kivi esitati kaitse alla võtmiseks 1974. aastal, samal aastal koostati mälestisele pass.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.