Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikirstkalme
Mälestise registri number 2632
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
X-koordinaat 534716.00
Y-koordinaat 6584726.00
Mälestise vana number 29-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: avariiline

Paikvaatluse kuupäev: 05.07.14

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikirstkalme.

Mälestise tunnus


Kivikirstkalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 04.01.2012.

Kirjeldus


Suurel osal Tallinn–Keila mnt-ga piirnevast alast on mullakiht kuni aluspaeni ära kooritud ja hunnikutesse lükatud ning ala on muudetud ehitusprahi ja kasutatud autokummide mahapaneku kohaks. V. Sokolovski leitud kaev (vt mälestise ajalugu) on säilinud ja selle ümbruses võib kõrges rohus aimata nelja või viite maapinnast veidi kõrgemat kamardunud küngast. Veel üks suhteliselt hästi säilinud ja kamardunud küngas paikneb sügava, paekivisse raiutud karjäärikraavi ja maantee vahelisel alal (kraavist u 55 m lääne ja maanteelt u 160 m kagu pool).

Sisestatud: 04.01.2012.

Asukoha kirjeldus


Kivikalmed registri numbriga 2631–2636 on kaitse all ühesuguse aadressiga: Harju maakond, Tallinna linn, Paldiski mnt. lähedal, aeroloogiajaamast lõunas, Paemurru bussipeatusest 250 m kagus.

Sisestatud: 04.01.2012.

Ajalugu


Kivikirstkalmed registri numbriga 2631–2636 avastas 1974. aastal Mati Mandel, kes koostas ka nende mälestiste passid. Viimastest on kahjuks säilinud ainult üks, mis kirjeldab kalmet tolleaegse numbriga 757-k. Kirjelduse järgi jäi see kalme Tallinn–Keila mnt-st ja Paemurru bussipeatusest 250 m kagusse, Nurga talust u 700 m kirdesse ning tol ajal alles ehitatavast aeroloogiajaamast u 400 m edela poole. Kalme paiknes lagedal paepealsel karjamaal ning kujutas endast ümara põhiplaaniga kamardunud kivikangrut, mille läbimõõt oli 9 m ja kõrgus 0,7 m.
2005. aastal üritas nende kalmete asukohta tuvastada Vladimir Sokolovski (aruanne asub TKVA arhiivis). Mandeli passis kirjeldatud kalmet enam tuvastada ei õnnestunud. Küll aga avastas Sokolovski Tallinn–Keila mnt ja sealt Harku karjääri viiva tee ristist u 260 m kagu pool ning sügavast (arvatavasti Harku karjääri poolt kunagi kaevatud) kraavist u 50 m ida pool 7 ümara või ovaalse põhiplaaniga 40–60 cm kõrgust küngast, mille läbimõõt ulatus 4–9 meetrini. Kahel künkal (aruandes vastavalt I ja II) tuvastati mättakihi all väikestest paetükkidest lade. Sokolovski pidas künkaid I–III kivikalmeteks ning künkaid IV–VII lõhutud kalmete jäänusteks. Kalmete juurest leiti ka looduslikku paekihti raiutud 2,3 m läbimõõdu ja ümara põhiplaaniga kaev.

Sisestatud: 04.01.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 15.09.2014.