Mälestise tunnus

Baltimaade väikseim tornelamu tüüpi kaitseehitis, mis on erandlik ka mõningate konstruktiivsete lahenduste poolest.

Kirjeldus

Põhiplaanilt ringilähedane, paekivist, nelja ligikaudselt võrdse pindalaga korrusega. Torni kõrgus koos kiivriga on 18m. Riivpalgiga suletuv ainus uks paikneb SW-küljel, mis suunatud majandushoovi. Ukse peal oli omaniku vapitahvel. Korrustevahelised müüritrepid on silmapaistvalt laiad (0,9m). Torni NW-küljel on kolmel alumisel korrusel konsoolidele toetuvad ärkelkäimlad, mis koos seinamüüriga tugevalt eenduvatena tingivad põhiplaani kergelt väljavenitatud kuju. Igal korrusel on seinamüüris O-küljel kitsas, kõrge, põrandani ulatuv kamin. Eluruumiks oli traditsiooniliselt II korrus, mis on servjoonvõlviga kaetud ja kus on N-seinas ka voodinišš. Kõigil ülejäänud korrustel oli vaid kaitseülesanne. I korrus on elukorrusest ristvõlviga eraldatud. Seitse pilutaolist laskeava paiknevad seinas poolpõiki ja olid kavandatud kergetele tulirelvadele. II ja III korrusel on 4 laskeava. Põhiplaanilt 4-nurksed, segmentkaarsed ja välisseinas raidraamistusega. III korrust, kus võlvi asendab talalagi, ümbritseb Vana-Liivimaale erandlik seina müüritud konsooltaladele toetuv puust kaitsekäik- urdaaz. Looduslikult kaitsva jõe kaldale ehitatud tornelamut kasutati vaid sõjalise ohu korral.(EA)

Ajalugu

Püstitati tõen. F. v. Tiesenhauseni algatusel, 1520.a-te paiku. Purustati arvat. Liivi sõjas. Hiljem on torni kasutatud majandushoonena. 1973 restaureeriti ja kohandati noorteklubiks (ajal. V.Raam, arh. E.-J. Sedman, sisekujund. A. Maasik). Praegu kasutusel kohvikuna.(EA)

Meedia

Kiiu pargi servas asub Kiiu vasallilinnus, nn. Mungatorn, mis on Baltimaade väiksemaid tornelamu tüüpi kindlusehitisi. Mungatorn on ehitatud arvatavasti XVI saj. algul (1517) tolleaegse mõisaomaniku F. von Tiesenhauseni korraldusel naabruses asunud Kolga kloostriasula munkadest ehitusmeistrite poolt. Ülespoole aheneva neljakorruselise ümartorni kaks alumist korrust on teineteisest eraldatud ristvõlvvahelagedega, kolmas korrus on kaetud puitlaega. Torni esimesel korrusel oli kaitseotstarve, seda kinnitavad kaheksa laskeava seinamüüris. Teist korrust kasutati eluruumina (seda tõestavad kamin ja maapinna kõrgusel olev uks), kolmandalt viib uks välisele kaitsekäigule. Taolisi tornlinnuseid hakkasid vasallid ehitama pärast Jüriöö ülestõusu, sest neisse võis varjuda talupoegade võimaliku kalleletungi korral. Torn on restaureeritud (1973) ja kohandatud kohvikuks.

Meedia

http://et.wikipedia.org/wiki/Kiiu_vasallilinnus

Meedia

Päevaleht 14. august 2004 Ivar Sakk

Piiskop Hermanni kihutusel tuli teiste seas 1200. aastal Eestisse Engelbert von Tiesenhausen, et tundmatu põhjamaa elanikud ristiusku põlistada. Nii kui teised vaprad, sai ka Tiesenhausen tasuks ühe kihelkonna koos maade ja talupoegadega. Tema järglased said sajandeiks vallutatud maa ülemklassi liikmeteks ja omasid mõisaid nii Eesti kui ka Läti maadel.
Keskajal kuulusid neile Hellenurme, Konguta, Rasina, Voltveti, Saare, Porkuni, Mäetaguse, Tapa, Haiba, Valkla ja Kiiu mõisad.



Ainuke, mis tolleaegset elustiili siiamaani ette kujutada laseb, on Kiiu tornlinnus. Kuigi mõisahooned – laudad, küünid, tallid, elumajad – olid tol ajal ehitatud puust, vajas maaomanik ka kivist kaitseehitisi, kuhu varjuda ärevatel sõjaaegadel (neid oli tollal sageli).



Kiiu tornlinnus ongi ehitatud 1520. aasta paiku nii mõisaomaniku perekonna kui ka talupoegade majutamiseks. Ringikujulise põhiplaaniga paekivist neljakorruseline torn oli kaetud teravatipulise koonuskatusega.



Alumine korrus oli lao- ja kaitsekorrus, teisel korrusel leidis asupaika mõisaomaniku perekond ja kolmandal korrusel leidsid varjualust talupojad ja sõdurid. Igal korrusel olid kaminad ja latriinid (käimlad), nii et ohtlikus olukorras võisid mõisniku lähikondsed sealt varju leida kuude kaupa, kuni toiduvarud lõppesid. Torni peremees ning ehitustööde organiseerija oli Fabian von Tiesenhausen, kes oli 1517–1566 Kiiu mõisa omanik. Torn on restaureeritud 1973. aastal, mil sinna paigutati kohvik, mis tegutseb tänase päevani.
Omainimesed kuningakojas



Sellesama Kiiu mõisa omanik oli ka suguvõsa kuulsamaid mehi, krahv Hans Heinrich von Tiesenhausen (1741–1815). Keisri kammerhärra ja Paul I õukonnaülemana oli ta suurema osa oma elust Peterburis. Seal abiellus ta 1773. aastal õuedaam Katharina von Stackelbergiga. Kuna Vene kuningakotta kositi tihtipeale printsesse Saksa vürstiriikidest, olid baltisakslased kodusema tunde loomiseks Peterburis teretulnud ning liikusid karjääriredelil kiiresti. Nii ka Hans Heinrich, kes küll seal suupärasema nime sai – Ivan Andrejevitš Tiesenhausen.



Peale ametikohustuste sidus teda pealinnaga sõprus keisrinna Katariina II armukese vürst Grigori Orloviga, kes kuuajalisel Tallinna-reisil viibis ka Tiesenhausenite Kiiu mõisas. Külaskäigud ei piirdunud ainult keisrinna favoriidiga – ka Katariina II ise peatus oma 1764. a Tallinna-visiidil Tiesenhausenite majas. Arvatavasti tõi teenistus kuningakojas piisavalt sisse, sest peale eelnimetatud Kiiu oli krahv ka Sausti, Valtu, Hertu, Alu ja Rapla mõisa omanik.



Tuntud tegelasi on suguvõsas olnud palju. Juba 1375. aastal kanti vennad Johann ja Bartholomäus von Tiesenhausen Püha Rooma riigi aadlinimistusse. 1759 sai tollane rüütelkonna peamees Berend Heinrich von Tiesenhausen krahvitiitli, 1854 annetas tsaar parunitiitli. Ajalugu tunneb nii sõjameestest ja poliitikutest kui ka juristidest ja kunstnikest Tiesenhauseneid. Tallinna Toomkirikus paikneb tollase Kloostri mõisa omaniku Caspar von Tisenhauseni ja tema abikaasa sarkofaag, mille on 1599. aastal valmistanud kuulus kiviraidur Arent Passer.

Samas Toomkirikus ripub põhjaseinal omaaegse Eestimaa rüütelkonna peamehe Fromhold von Tisesenhauseni (1627–1694) vappepitaaf, mille autoriks on peetud barokiajastu puunikerduskunsti meistrit

Christian Ackermanni. Toompeal Kohtu tänavas vaateplatvormi kõrval asub üks perekonna linnamajadest, mida tuntakse Tiesenhauseni maja nime all.



Lihtsa risttahuka kuju ja raske kivikatusega hoone välisseinad on liigenduste ja kaunistusteta, kuid seda uhkemad on omal ajal olnud maalitud lagedega siseruumid. Aegade jooksul korduvalt ümber ehitatud maja paksude müüride järgi on selle ehitusaeg paigutatud 14. sajandisse. Vähemalt üks maja on Tiesenhausenitele vanalinnas veel kuulunud – Rüütli tänava majas number 14 on säilinud kivist aknapõsk sugupuu reljeefiga aastatest 1606–1621.



Linnaomanike perekond



Kõlab kurioosselt, kuid Tiesenhausenid on olnud ka linnaomanikud. Pärast Liivi sõda, kui Rakvere linnus oli purustatud ja tollasest asulastki suurt midagi polnud alles jäänud, läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf valduse hollandi päritolu Brederode aadliperekonnale. Nende käest ostiski Hans Heinrich von Tiesenhausen 1669. aastal Rakvere linna koos 400 elanikuga. Tollane laud- ja mätaskatusega puumajadest koosnev Rakvere ei meenutanud küll praegust, kuid linnaõigused oli ta saanud juba 1302. aastal. 17. sajandi lõpu riigistamise käigus konfiskeeris Rootsi riik linna Tiesenhausenitelt, kuid pärast Põhjasõda, 1728. a, andis Vene võim linna neile tagasi. Alles 1774 lõppes Rakvere eraomanduses olek. Tõele au andes tabas sama saatus ka veel kahte Eesti linna: Liivi sõja järgselt läänistas Rootsi kuningas Haapsalu ja Viljandi de la Gardie perekonnale.



Peale Rakvere oli Tiesenhausenite põlisomanduses veel mitu valdust Eesti- ja Liivimaal. Üks perekonna koondumispunkte oli praegusel Raplamaal: sealsed lähestikku paiknevad Valtu, Nurme, Hertu, Alu ja Rapla mõisad on olnud aastasadu suguvõsa käes.



Neist vaieldamatult uhkeim oli Valtu, millest tänaseks pole peale mõne kõrvalhoone saäilinud midagi. Ometi kirjeldab Londoni kõrgseltskonnast pärit kunstnik ja literaat Elisabeth Rigby 1840. aastal külaskäiku sealsesse härrastemajja üli-võrdes: freskode ja laemaalide ilu, stukkdekoori külluslikkus ja mustrilised parkettpõrandad ületasid kõiki tema ootusi, nii et ta kujutles ennast kuningalossis viibivat. Ka park ja hoone ise meenutasid talle Londoni Regent’s Parki terrasse. 1905. aastal pistsid vihased revolutsionäärid peahoonele tule otsa ning tänaseks võib vaid alusmüüri katkete järgi aimata selle kunagist asukohta.







Kurioosseid seiku suguvõsa ajaloost



•• Peale selle, et Tisenhausenid on läbi ajaloo olnud korralikud sõja-, põllu- ja riigimehed, on nendega seotud ka vähem või rohkem erakordseid juhtumeid. Iidseim neist on legend õnnetust Porkuni lossipreilist. Pärimuse järgi olevat 1554. aastal vennad oma õe Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputanud, et talupoega armunud preili häbistavat juhtumit seltskonna eest varjata. Kes nüüd teab, kuidas lood tegelikult olid, kuid jubedat legendi on kirjanduslikult kasutanud Otto Wilhelm Masing, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Marie Under.

•• Omaette õnnetus oli 1880. aastal tulekahjus hävinud Malla mõisa lugu. Maikuus tuld võtnud mõisasüda põlenud nii kiiresti maha, et isegi lähedalt Kundast tulnud tuletõrjujatel polnud enam midagi kustutada õnnestunud.

•• Eduard von Dellingshausen kirjeldab oma mälestusteraamatus, kus ta peatub aadlike vintsutustel, kui 1918. aastal korraks võimule tulnud punased eesotsas Jaan Anveldiga toppisid baltisakslased vagunitesse ja küüditasid Siberisse. Mitu päeva nälginud Roman von Tiesenhausen võtnud rongi laoruumist loata tüki leiba, mille peale bolsŠevikud teda maha lasta ähvardasid. Selle peale hüpanud parun sõitva rongi aknast enne Tomskit välja. Tuhat seiklust läbi elanud, õnnestus tal lõpuks Peterburi pääseda.







Tiesenhausenite perekond tänapäeval



•• Värskeim kurioosum perekonna ajaloos pärineb lähiminevikust, kui 1990. aastate keskel marssis Tallinnas notaribüroosse petturite poolt palgatud asotsiaalne vanadaam ja teatas, et tema on Dorothea Brunhild von Tiesenhausen ning ta on otsustanud talle kuuluva Toompea maja maha müüa. Valepassi abil tehtigi toiming teoks ning kohtuasi, mille õige proua Tiesenhausen algatas, lõppes hiljuti Tiesenhauseni kasuks.



•• Kui eelnimetatud kriminaalne seik välja arvata, kulgeb Tiesenhausenite elu tänapäeval edukalt ja rahulikult. Enamjaolt Saksamaal elaval perekonnal tegutseb perekonnanõukogu ja on isegi oma interneti kodulehekülg. Hetkel on suguvõsanõukogu president vabahärra Wolter von Tiesenhausen, kes on sündinud 1940. aastal Ateenas, kus tema isa oli kohaliku saksa ajalehe toimetaja. Ajakirjanik sai ka Wolterist endast, kes praegu Berliinis elades juhib raadio Deutsche Welle stuudiot. Erinevalt mitmest teisest aadliperekonnast pole nad loobunud partiklist “von”, nii et seda kasutavad uhkusega ka vabahärra 1970. aastal sündinud poeg Matthias ja 1975. a sündinud Cyrill.