Ajalugu
Eesti kunstnikel tekkis oma näituseruumide ehitamise mõte juba 1920.aastate algul. 1925.a võeti vastu Kultuurkapitali seadus ning kujutava kunsti arengu suunamiseks asutati Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus (KKSV). 1930.aastail muutus Kunstihoone ehitamise mõte konkreetsemaks. Tolleaegne Tallinna linnaarhitekt Herbert Johanson pakkus välja krundi Vabaduse platsil linnamüüri ääres konservatooriumi kõrval. Krundi taotlemiseks koostas Edgar Johan Kuusik, kes oli KKSV liige, 1932.a kunstihoone kuuekorruselise eelprojekti. Sellega jäädi üldjoontes rahule, aga nõuti viiekorruselise hoone kavandamist. .
Oktoobris 1932 eraldas Tallinna linnavolikogu KKSV-le obrokilepingu alusel 1398,5 ruutmeetrit maad. Osa maad jäeti reservi KKSV-le üleandmiseks kunstihoone laiendamise puhuks. Kunstihoone krunt eraldati kinnistutest 486A ja 621. Naaberkrundid kuulusid Majaomanike Pangale (läänes) ja Konservatooriumile (idas). Kunstihoone kinnistu planeeringuga pandi paika Vabaduse platsi uus ehitusjoon Harju ja Jaani tänavate vahel.
Arhitekt Kuusik jätkas kunstihoone projekteerimist kuni selgus, et KKSV juhatus nõudis konkursi korraldamist. . Võistlus kuulutati välja 1932.aasta oktoobris. Kuusik ei osalenud, sest tema koostas võistlustingimused. Projekteeritava hoone ruumiprogramm oli piiratud võimaluste tõttu väga ökonoomne. Viiekorruselise hoone kõrguseks nähti ette 18,5 meetrit.
Esimesele korrusele planeeriti äriruumid, vestibüüli riietehoiuga, kaks skulptori ateljeed; teisele korrusele näituseruumid; kolmandale korrusele bürooruumid ning neljandale-viiendale korrusele ateljeed elamisvõimalusega nende juures.
Krundi ehitusnõuded seadsid arhitekti kindlatesse raamidesse. Hoone T-kujulise plaani tingisid Tallinna ehitusmääruse nõuded. Õueehitise kõrgus ei võinud ületada vahekuja kahekordset laiust – see põhjustas aga näituseruumide pinna vähenemise. “Avalikkude ehituste määrus” nõudis korteritesse viiva trepikoja eraldamist ühiskondlikest, antud juhul näituseruumide treppidest.
1933.aasta märtsis lõppenud võistlusele esitati 38 projekti. Eestis tegutse üldse 60 arhitekti ringis, seega oli huvi konkursil osalemise vastu väga suur. Žürii andis esikoha Anton Soansi projektile. Kunstihoone ehituskomisjoni protokollidest selgub, et 1.juunil tehti Soansile ülesandeks koostada kunstihoone lõplik projekt. E. J. Kuusiku sõnade järgi oli Soans “sedavõrd noobel”, et kutsus teda ühiselt tööd jätkama. Kuusik võttis ettepaneku rõõmuga vastu. 15. juunil kinnitati Soansi-Kuusiku algprojekt ning 20. juunil ehitustööde kirjeldus.
Soansi-Kuusiku Kunstihoone fassaadikompositsioon erineb Soansi võistlusprojektist. Arhitektid töötasid tõsiselt fassaadivariantidega. Lõpptulemus, teostatud fassaad on otsingutest parim – monumentaalne ning samas ka elegantne. Suurejooneliselt on rakendatud konstruktivistlikke võtteid, mis väljenduvad nii suures klaaspinnas kui ka sissepääsu lahenduses. Kunstihoone fassaadikompositsiooni iseloomustab sümmeetria ja klassikaline mõtteviis. Hoone kuubiline ehituskehand toetub kahele sambale, akendest moodustuv konstruktivistlik klaasvitriin on ühtlasi hoone sümboolse mõtte kandjaks. Funktsionalistlike ja dekoratiivsete elementide vastandamine tekitab ootamatu kunstilise pinge. Seda täiendab hoone ekspressiivne värvilahendus – roosaka terrasiitkrohviga seinapind (saavutati valge kalami marmoripuru, punase tellisepuru ja musta inglise söe segamisega ning kandmisega tsemendi peale), poleeritud graniidist punased postid, , mustad aknaraamid ning hele põrandapind välisruumis.
Kunstihoone ehitus algas 1933.aasta juunis. Töövõtjaks olid vennad Edenbergid, tehnilist järelevalvet teostas arhitekt Kuusik. Toorehitus valmis talveks ning hoone sai katuse alla. Sisetöid teostati 1933/1934.a talvel. Tööd anti välja vähempakkumise teel üksikutele ettevõtjatele.
Tööde käigus teostati projektis väikesi muudatusi ja täpsustusi, mis kajastuvad projekti lõplikus variandis. Suurimaks erinevuseks oli esifassaadi ümarakende kinniehitamine ning asendamine skulptuuriniššidega. Kunstihoone sisekujundus ja detailide joonised tegi E. J. Kuusik.
Kunstihoone valmis (vaata fotod ) ning avati 15. septembril 1934.a kunstinäitusega. President K. Päts lõpetas oma avakõne sõnadega “...kui selles kunstitemplis andutakse vaid tõsisele kunstile, siis tahan ma hoolt kanda selle eest, et see kunstihoone jääks igavesti kunstnike omaks. Annan selle hoone üle kunstnikele.”
1940.a Kunstihoone natsionaliseeriti ja anti üle ENSV Kunstifondile. 1944.a märtsikuu õhurünnakutes sai kunstihoone kannatada - aknad, valguslagi ja muu sisustus purunesid. Raha hoone remondiks saadi üleliidulisest fondist.
1959.-1962.a projekteeriti ja teostati kunstihoone pealeehitus E. J. Kuusiku eskiisi järgi (eelprojekti autor Luik). Tugevdati ka keldri ja esimese korruse kapitaalseinu ning sambad ümbritseti eelpingestatud spiraalarmatuuriga Febet' särkidega. Esimese korruse kaupluste akende kohale ehitati varikatused, seetõttu lammutati algsed „aknavarjude allalaskmise mehhanismid“. Kogu fassaad kaeti uue graniitkrohviga säilitades algse värvitooni, hoovifassaad kaeti lubitsementkrohviga. Ümberehitusega ühtlustati Kunstihoone kõrgus kunstifondi hoone (1948-1953, arhitekt Alar Kotli) omaga, kuid rikuti fassaadi algsed proportsioonid.
Interjöörid
Kunstihoone sisekujunduse ja detailide joonised koostas E. J. Kuusik . Kuusik kavandas ka mööblit – saali pika pingi, mis teostati Lutheri vabrikus ning Kunstiklubi sisustuse. Kui hoone välisuksed on funktsionalistliku lahendusega, siis siseuksed on Kuusikule omaselt dekoratiivsete detailidega. Kuusik on kirjutanud: „...ornamenteerimine on põhiolemuselt niivõrd tihedasti ehitamisega seotud, et me ilmekat ehituskunsti ei suuda ornamendita kujutada. Küsimus võib siin olla vaid, kuivõrd abstraktse iseloomuga peaks olema ornamenteering antud ehitise puhul“ . Kunstihoone interjööridetailides – uksepinnad, trepikoja aknajaotus, vestibüüli põrand, trepivõre jm puhul kasutas Kuusik abstraktset geomeetrilist dekoori (ümar tondo ukse ja aknaraami kujunduses, madalreljeefsed horisontaaltahveldised ja profiilliistust ornamendid ustel jm).
Näitusesaalide interjöör oli hele, seinad olid kaetud sinakasvalge õlivärviga . Suurt saali valgustati laeakna abil. Valguslage sai hooldada, puhastada ning lampe vahetada tehnilise korruse kaudu, mis asub saali kohal. Vabaduse väljaku poolse saali laes rippusid keravalgustid, vahesaali valgustas suurem kerakujuline nn Saturn-lamp. Saalides olid parkettpõrandad, garderoobis-vestibüülis geomeetrilise mustriga põrand , mille kujunduse ja värvilahenduse kavandas Kuusik . Ka säilinud garderoobi nagid ja barjäär on originaalkujundusega.
KuKu klubi
Juba algses projektis on keldrikorrusele planeeritud klubiruumid. Kujutavate Kunstnikkude klubi ehk KuKu klubi loomise otsus võeti sihtkapitali valitsuse juhatuses vastu 27. augustil 1934. Oli vaja luua institutsioon, kes klubiruumid rendile võtaks. Klubi registreeriti 11.septembril 1934, klubi asju ajasid Johannes Greenberg ja Adamson-Eric, laekuriks oli Paul Luhtein. Klubi ise avati 21.jaanuaril 1935. Klubiruumide siseplaneeringu ja mööblikavandid tegi Edgar-Johan Kuusik, puitmööbel telliti Lutheri vabrikust. Kujundusega tegeles ka äsja Pariisist saabunud kujunduskunstnik Jaan Siirak . Klubiruumide planeering on lihtne ja loogiline. Klubisse sisenejale avanes vestibüül koos garderoobi ja letiga kahe betoonsamba vahel, garderoobi vastas asusid tualettruumid, seinal oli peegel. Garderoobi vestibüülil oli valguslagi. Paar astet allpool oli keskne suur saal, sellest ida poole jäi baariruum koos letiga. Baariruumi kõrvale jäid köögiruumid, sealt viis ülemistele korrustele väike kaubalift. Suurest saalist lääne poole tehti mõnus bridžiruum madalamate laudade ja nahktugitoolidega. Seina äärde ehitati stiilne kamin. Bridžiruumi kõrvale jäi veel üks ruum, mida nimetati juhatuse ruumiks.
Klubi keskse saali mööbliasetuses eelistati ca 130 cm kõrguste vaheseintega eraldatud süsteemi, mis tagas seltskondade privaatsuse. Lauad olid ümmargused, lauaplaati kandis üks raske malmjalg, pehme iste oli paigutatud U-kujuliselt eraldusseina äärde. Vaheseinte välisnurkadesse paigutati pikkade metalltorude otsa valgustid, mis peagi vahetati toekamate valgustite vastu.
Kuku oli avatud ka sõja ajal, kuid ainult sööklana, klubilist tegevust ei toimunud. Nõukogude võimu esimestel aastatel peale sõda muudeti KuKu Kunstifondi laoruumiks. Hrušovi sula aastatel rehabiliteeriti KuKu loominguliste liitude – kunstnike, heliloojate, teatri, arhitektide ja kirjanike liidu Kunstiklubiks. Klubi avati 1958.aasta jaanuaris. Haldajaks oli Kunstifond. „Kuna Kunstifond oli rikas asutus, siis räämas klubiruumide taastamisel rahaga ei koonerdatud“ , kirjutas H.Valk. Kujunduse tegi 1957. aastal sisearhitekt Bruno Tomberg, kes peale nn liialdusteaega hakkas ühena esimestest kujundajatest viljelema modernismi nii mööbli- kui ruumikujunduses . Ta säilitas KuKu endise siseplaneeringu (joonis 9), samuti separeesüsteemi, ainult varasemast tublisti madalamate vaheseintega (õigemini piiretega), mis hõlbustas suhtlemist ka kõrvallaudades istujatega. Baar paigutati samuti endisele kohale. Väikesed muudatused tehti endises bridžitoas, kus müüriti kinni kaminasuu ja ruum sai samasugused lauad-toolid nagu saalis. „Rahvuslikkuse toonitamiseks saeti toolileenidele ažuursed ornamendimotiivid, istmed said punutud põhjad, ….kasutati moodsa materjalina elektrijuhtmete isolatsiooni ja laudade ja istmete jalad olid allpool eenduvad nagu talupojamööblil“. Olid ka kooniliste plastmasskuplitega valgustid, põrandal oli veel säilinud eesti-aegne parkett.
1962.aastal valmis kunstihoone korruse pealeehitus Kuusiku projekti alusel ning kunstiklubi uus kujundus Allan Murdmaa ja Väino Tamme poolt . Seekord oli märksõnaks „rõhutatult maskuliinne modernism“. Saali lõunapoolne pikk sein vabastati krohvist, mille alt paljastus robustne paekivimüüritis. Valgustid tõsteti külastajate käeulatusest kõrgemale, lakke ja plastlambid asendati kahekaupa paigutatud punasest vasest poolkerakujuliste kuplite reaga. Sama muudatus teostati ka baaris - otsaseinalt eemaldati krohv ja paemüüritise peale paigutati samasugused vasest poolkeralambid. Seina ette seati paksust lauast lett koos kõrgete baaripukkidega. See sai nimeks „nutumüür“ (fotod). Baarilett tõsteti parempoolsesse külge. Suures saalis oli paekivimüüri poolses osas ka pikk laud. Istmeid eraldav barjäär oli heledast puidust. Lauad olid neljakandilised, samuti heledast puidust. Baariruumi ja nn bridžisaali eraldasid lisaks ustele ka uksekardinad. Suures saalis säilis ilmselt kokkuhoidu silmas pidades Bruno Tombergi kujundatud mööbel.
1980.aastateks vajasid klubiruumid uut remonti. Kujundusprojekti koostas Eero Jürgenson 1989. aastal, ümberehitus valmis 1993.aastal. Paekiviseinad kaeti uuesti krohviga ning värviti heledas toonis. Vahetati laevalgustid. Saalide vahele kujundati uued uksed, millel postmodernistlikud käepidemed. Separeesüsteem säilis, kuid mööbel uuendati.
Köök ja baar said uue sisseseade, garderoobi kõrvale rajati ühe asemele kaks eraldi tualettruumi nagu algses projektis oli. Seekord laiendati klubiruume algse pesuköögi jt ruumide arvelt lääne suunas, kuhu kavandati disainmööbliga nn sakstekamber. Sakstekambrile projekteeriti laeaknad, mis kahjuks tänase seisuga lasevad vett läbi. Garderoobist põhja poole rajati endise keskkütteruumi arvelt uus baariruum.
Viimased ümberehitused KuKu ruumides toimusid viimasel aastakümnel Toivo Raidmetsa juhtimisel. Põhiliseks muudatusena tuleb nimetada taas paekiviseina väljapuhastamist.
Koostanud: Liivi Künnapu, 2016
Sisestatud: 15.02.2016.