Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kantsel, T.Heinze, 1632 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 3589
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Mälestise liik kunstimälestis
Arvel 30.04.1997
Registreeritud 30.04.1997
Mälestise vana number 631

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 14.08.18

Menetleja: Kunstipärandi nõunik, Grete Nilp

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Sisustus, Kirikusisustus.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui Eesti kunstiajaloos tähtsa meistri ajastuomase kunstilise kujundusega kantsel 17. sajandist.

Sisestatud: 09.02.2009.

Ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1973 - vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 631

Sisestatud: 09.02.2009.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit, õlivärv, kullatis.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia, saelõige, tisleritöö.
Autor, valmistamise koht: Tallinna tisler-puunikerdaja Tobias Heintze, abilisena Hans Wentzel (kõlaräästas)
Dateering: umbes 1632
Mõõtmed: korpuse allserva kõrgus põrandast ca 127 cm, korpusesamba kõrgus ca 66 cm, korpuseniši laius (vasakult): ca 19, 2 cm; 20, 8 cm; 20, 8 cm; 20, 5 cm; 20, 6 cm; kujude kõrgus (vasakult): 45 cm; ca 46 cm; ca 48 cm; 45, 5 cm (Peetrus); ca 47, 5 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): korpuse ülaosas (gooti kirjas): Trachtet am ersten nach dem Reiche Gottes und nach seiner Gerechtigkeit. Wer von Gott ist der höret Gottes Wort. Joh. 8. Ihr seit meine Freude so ihr thut was ihr euch gebiete. Joh. 8. Sie haben Mosen und die Propheten. Luc. 16.
Kõlaräästa servas (gooti kirjas): Hääl ütleb: „Kuuluta! Kõik liha on kui rohi kui lilleke wälja peal, aga Jumala sõna püsib igawesti. Seinatahvlil (gooti kirjas): Jeesus ütleb: „Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulewad ja seda tallele panewad.“
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): kulunud, määrdunud, kohati puidukadusid (näit. murdunud vasakult esimese apostli parem käsi ja ninaots; vasakult teise figuuri vasaku käe pöial ja nimetissõrm, vasakult kolmanda figuuri parema käe sõrmeotsad), torkeauke
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Hilisrenessanslik nikerdkujude ja pühakirjasalmidega kantsel kõlaräästaga, korpusel paikneb ümarkaarseis nõgusais lukukiviga orvades viis nikerdatud mehekuju – apostlit või evangelisti apostlit (nimesiltide ja tunnusesemete puudumise tõttu ei ole figuurid identifitseeritavad (suure võtme järgi on äratuntav apostel Peetrus – eelviimane figuur vasakult; mees temast paremal hoiab tagakätt kinni ümberpööratud risti pikast varrest – Filippus?). Karniisikonsoolidel 5 nikerdatud inglipeakest (keerubit). Värvitud halli, heleda roosakashalli, pruuni, musta värviga, pronksvärviga; marmoreering rohekashalliga, teksti foon sinine. Kõlaräästa servas kahe kilbiga polükroomne nikerdvapp (vasakul vapikilbil käsi mõõgaga, paremal vapikilbil 3 viljapead) ja neli saelõikes ehisdetaili. Kõlaräästa laes helesinisel taustal pronksvärvi 7-harulised tähekesed.
Kantsli trepiosa – 19. sajandist

Tobias Heintze, Tallinna hilisrenessansiaja puunikerdaja ja tisler, (1589 või 1590 – 1653). Tema töödest on Eestis säilinud veel Keila kiriku altarisein, Jõelähtme, Risti, Kose kiriku kantsel, osaliselt end. Harju-Jaani kiriku kantsel.

S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, 1943, lk. 126-128: Auch die Kanzel in Kegel wurde laut Angaben im Kirchenbuch von Tobias Heintze angefertigt, und zwar im gleichen Jahr wie der Altaraufsatz. Stifter waren Jürgen Heidemann aus Lodensee (Klooga) und seine Gattin. Das Korpus hat denselben Typus, den wir schon Mitau und in der Nikolaikirche kennengelernt haben, aber vereinfacht, mehr klassisch straff in Aufbau und Gliederung. Die Hauptelemente sind geblieben und haben denselben Charakter beibehalten: die Konsolen, die stämmigen Kolonnetten mit ihren Schaftfüllungen, die Attika mit ihrem Leistenwerk – Zahnschnitt und Eierstab – und die mit Engelsköpfen geschmückten Konsolen. Aber die Flächen dazwischen sind schlicht und schmucklos. Die Unterschäfte der Säulen ziert ein einfacher Flachschnitt von beschlagähnlichem Charakter. Die Nischen sind ohne Rahmenwerk. Auch hier ist also die Formensprache straffer geworden. Das hängt zum Teil damit zusammen, das es sich hier um eine ziemlich bescheidene und weniger kostspielige Arbeit für eine Pfarrkirche handelte. Ganz sicher wurde dem Besteller die Wahl zwischen einfachen oder reicheren oder prachtvollen Typen gelassen. Aber diese sozusagen Durchschnittskanzel aus Heintzes Werkstatt ist deshalb keineswegs gröber gearbeitet. Sie zeichnet sich im Gegenteil durch ihren edlen Aufbau und rein geschnittene Einzelheiten aus. Das gleiche gilt von den Skulpturen in den Nischen. Alle entstammen nicht Hand Heintzes. Von ihm persönlich scheinen die drei ersten Figuren von links gerechnet zu sein. Die übrigen sind von einem Gehilfen geschnitten. Der Unterschied fällt sogleich an die Augen. Die wogende, lebendige Faltenbehandlung in Heintzes Figuren ist in den anderen durch mehr konventionell geschnittene Falten ersetzt. Der Schalldeckel ist niedrig und wird von einigen Aufsätzen geziert, von denen nur ein einziger plastisch ausgebildet ist. Die übrigen werden lediglich durch ausgesägte Umrisse belebt. Der geschnitzte Aufsatz, der u.a. die Wappen des Stifters und seiner Gattin enthält, ist aber interessant, weil wir hier zum erstenmal in der Kunstgeschichte Estlands einen völlig entwickelten, schwungvollen Knorpelstil finden. Die Entwicklung von den breiten, flachen, plumpen, ohrmuschelähnlichen Bildungen auf dem Schalldeckel in der Nikolaikirche und an der Gedächtnistafel nebenan zu diesen organischen, geschmeidigen Formen ist interessant zu verfolgen. Hier ist eine andere Hand als die Heintzes zu spüren. Die Gehilfe der den Schalldeckel und warscheinlich auch einige der Figuren am Korpus geschnitzt hat, ist nach allem jener Hans Wentzel, der etwas später as Heintzes Mitarbeiter erwähnt wird…
A. Köögardal. Keila kihelkonnaloost. Tallinn, 1924, lk. 10: Suurem kiriku sisemuse renoweerimine oli õpetaja M. Ficki 25. a. ametijuubeli puhul 1889.a., kus seinad ja wõlvid walgendati, altar, kantsel, orel, kroonlühtrid jne. osalt uuendati, osalt wärwiti.
Samas, lk. 17-19: Kantsel ehitati ka 1632. aastal sellesama meistri poolt, kes altari tegi. Kantsli kinkija oli selleaegne Klooga mõisa omanik Jürgen Heidemann. Kantsel on tänini muutmata, üksnes wärw ja lakk on mõnekorra uuendatud. Ka kantsel on barokkstiilis, külgede peal 5 puust nikerdatud apostli wõi ewangelisti kujuga. Kantsli äärel ja katusel on piiblisalmid, muidugi saksakeelsed, kuna Keila kirikus üldse eestikeelseid kirju weel ei ole.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 09.02.2009.