Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Seinamaalide fragmendid, 13/15. saj. (secco)
Mälestise registri number 6274
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Mälestise liik kunstimälestis
Arvel 14.08.1997
Registreeritud 14.08.1997
Mälestise vana number 749

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 15.05.15

Menetleja: Kinnismälestiste inspektor, Keidi Saks

Märksõna(5)

Kunst, Objekt, Maal, Monumentaalmaal, Seinamaal.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui ainulaadsed keskaegsed kõrge
kunstiväärtusega seinamaalingud 13. ja 14. sajandist

Sisestatud: 02.05.2012.

Kirjeldus


Dekoratiivsete ja figuraalsete seinamaalide katked, kuuluvad
kinnismälestise – Valjala Püha Martini kiriku (reg. nr. 21079) ehituskehandisse

Sisestatud: 02.05.2012.

Ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1973 – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 749

Sisestatud: 02.05.2012.

Aruanded


Valjala kiriku teostatud restaureerimistööde dokumentatsioon 1972-1976.a. (restaureerimistööde loetelu, päevik, eelarve, töötasud, fotod).

Sisestatud: 05.10.2016.

Kirjandus


V. Raam. Valjala seinamaalidest, nende vanusest ja päritolust. Kunst, nr. 1, 1986, lk. 59-64: Luterlikule reformatsioonile järgnenud sajandite jooksul vähemalt kümne lupjamiskihi alla mattunud algset maalingupinda, mis oletuste kohaselt vähemalt pikihoones pidi säilinud olema, jõuti kolme suvega (1971-1974) avada ning konserveerida küllaltki tähelepandavas ulatuses. Täielikult vabastati lubivaibast kooriruumi põhjasein ja pikihoone lääneosa ülaosa (kilpkaaretsoon). Neile lisandusid luureiseloomuga katseavamised ka teistel seintel, konsoolidel ja päiskividel., selgitamaks maalisubstantsi olemasolu ning ulatust. Leitud värvikujutised olid kõikjal kaetud seinale sekotehnikas ja säilinud peamiselt katkenditena. Hõlpsama loetavuse huvides on katkendeid kergelt eemaldatava akvarellvärviga retušitud. Žanrilt jagunevad paljandunud maalingufragmendid figuraalseteks ja arhitektuurilis- dekoratiivseteks ehk dekoratsioonilisteks. Esimesed leiti koori põhjaseinalt, kuid kõikjal mujal, kaasa arvatud konsoolid, kapiteelid ja päiskivid, satuti vaid dekoratsioonimaali jälgedele. Viimaseid konserveeriti ulatuslikumalt üksnes pikihoone lääneseinal...
...Algsel maalikrohvil säilinud fragmentide abil on maalingu algne kompositsiooniline lahendus hõlpsalt loetav. Kindlas geometriseeritud rütmis moodustab ta horisontaalse vööndi, mis on ligikaudu 7 m pikk ja 2, 15 m kõrge, hõivates akendealuse seinapinna koori põhjaküljel peaaegu täielikult. Eriti iseloomulik on illusionistlik arhitektuurikujutis, mille moodustab kuuest ümarkaarsest arkaadist koosnev kaaristu. Tähelepandaval viisil on pungkapiteelidega arkaadisammastele toetuvad kaared arhitektuurse mõjukuse suurendamiseks markeeritud tervenisti kolme arhivolti meenutava värvitriibuga. Need imiteerivad tõelise kolmeastmelise kaare profileeringut. Ülemine arhivoldiaste moodustab kiilkaare taoliselt tõusva tsibooriumisilueti ja lõpeb ülal varagootilikult püstjaks sirutunud käbitaolise pungaga. Arkaade raamistavaid sambatüvesid kaunistab vertikaalne murd- ja lainejoon, millega on taotletud illusionistliku kujutise loomist eriti hilisromaanikas eelistatud rikkavormilisest spiraalsambast. Igas arkaadis on madal troonitaoline iste, mille külgsammastel on samasugused varagootikale osutavad pungkapiteelid nagu eespool kirjeldatud kaaristusammastel. Figuurid on antiikses rõivastuses ning kujutavad ilmselt apostleid, kes Kristuse imeteoliku ülestõusmise kui ka taasilmumistõotuse tunnistajatena on taevaliku Jeruusalemma kaaristu all pandud aujärjele istuma. Kõigil on pea ümber nimbused ja käes pikad tekstilindid, mille šrift kujutatu nimega või kristoloogilise kuulutusega on kas hävinud või juba algselt puudunud. Apostlikujutistele iseloomulikud paljad jalad on säilinud vaid ühel (vasakult teisel figuuril). Ülal, kaarte vahele jäävates vikkelnurkades paiknevad imetlevalt ette sirutatud kätega ja külgedele laiuvate tiibadega kolmveerandfiguurilised inglid, kelle tiivaotsad on kergelt üles pööratud(!)
Koloriidilt on maaling kuldselt soe ookerkollane, mida mõjukalt täiendab elegantselt liikuva ning graafilise selgusega kontuure järgiva joonestiku pruunikalt varjutatud punane. ...Kaaristu parempoolne otsalõik (mitte palmetifriis!) koos äärmise baldahhiinisambaga on jäänud hilisemate, 1260. aastate paiku koos võlvlaega ehitatud nurgapostide varju, tuvastades täiesti ühemõtteliselt suhtelise kronoloogia skeemi: algkabeli kaaristumaaling – koori võlvimist tähistavad nurgapostid – kiriku valmimist tähistav palmetifriis.
Tõenäoliselt on kirjeldatud apostliterivi sisuliselt seotud viimsepäevakohtu teemaga, kuid selle juurde ilmselt kuulunud keskne kujutis trooniva Kristusega on jäljetult kadunud. ...Lõpuks puuduvad peale kohtumõistja-Kristuse ka pooled apostlitest, keda ühtekokku teatavasti peab olema kaksteist. Ilmselt paiknes teine, põhjaseina maalingule analoogne kaaristu kuue puuduva apostliga koori (resp. kabeli) lõunaseinal, kus aga algne krohvkate on täielikult hävinud ja asendatud uuega. Või ei jõutudki saarlaste esimese suurema ülestõusu tõttu põhjaseinast kaugemale?
…Ca 1230 valmis Valjalas väike algkirik, millega vallutajad tähistasid 1227. aasta ajaloolist võitu. Algkirikule kuulusid praeguse kooriruumi seinamüürid koos käärkambriga; nüüdse võidukaare kohal oli algkiriku läänesein välisportaaliga ja nüüdse polügooni kohal seisis romaanipärane ümarapsiid… Peatselt pärast ehituse valmimist ning ilmselt veel enne saarlaste ülestõusu 1230. a-te lõpul ning enne pikihoone kavandamist maaliti algkabeli seintele tõenäoliselt viimsepäeva kohtu teemat kujutav pildisari, millest on säilinud kuue apostliga kaaristukompositsioon…
Stiilikriitiliste arvestuste kohaselt asuti 1240-ndate aastate paiku kihelkonna teenindamiseks väikeseks osutunud algkiriku suurendamisele – ehitati nüüdne pikihoone. Algkirik muudeti seejuures kooriruumiks ja kabeli läänesein asendati avara võidukaarega, mis ühendas vanad ruumid uue pikihoonega…
1260-ndate aastate algupoolel jõuti kogu kiriku võlvimiseni. Koori idapoolsetesse nurkadesse ehitati võlvide (resp. kilpkaarte) toeks nurgapostid (vrdl. Riia toomi transeptiga), mis osaliselt ulatusid varjama ka apostlitemaalingut koori põhjaseinal. Tööd toimusid tõenäoliselt Vestfaalist, teisest suures immigratsioonikoldest pärit meistrite juhtimisel, kes ehitustööde lõppedes täitsid ka dekoratsioonimaali valdkonda kuulunud ülesandeid. Nad viimistlesid interjöörikujunduse Vestfaalist kaasa toodud mustrijooniste järgi, kasutades dekoratiivset vuugistikku, raidvorme imiteerivat konsooli- ja kapiteelidekoori, roide- ja kilpkaarelinte ja raamivat friisi. Viimaste hulka kuulub eriti tähelepandavana apostlimaalingut ülalt raamistav palmetipõiming, mille ulatus arvestab juba koori nurkadesse paigutatud võlvitugesid. Lähemad eeskujud asusid Wormbachis, Soestis ja nendega seotud arvukates Vestfaali kirikutes…
Vähem kui sada aastat hiljem, suure Jüriöö ülestõusu aastal 1343 rüüstati ja purustati muuseas põhjalikult ka Valjala kirik, mis oli sõjaliselt tugevasti kindlustatud. Sama sajandi kolmandal veerandil kirik restaureeriti ja kujult aegunud ümarapsiid asendati hilisgootilise polügooniga. Muutunud maitsesuuna ajendusel likvideeriti (osaliselt?) ka vana rõõmsameelne dekoratsioonimaal, kuid apostlitekaaristuga seotud kompositsioon langes suurelt osalt ümberehituste ohvriks. Seinad varjati punakasroosa värvkattega, mille monotoonset üldmõju oli püütud elustada punakaspruunja dekoratiivvuukide võrguga ja arhitektuuridetailide paigutise marmoreeringuga….

Sisestatud: 08.02.2014.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: lubivärv.
Tehnika: seko.
Autor, valmistamise koht: tundmatu kunstnik
Dateering: 13.- 14. sajand (1230. ja 1260. aastad, 14. sajandi kolmas veerand)
Mõõtmed: figuraalmaaling koori põhjaseinal ca 215 x 700 cm
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): rohevetikat, maalingud säilinud katkendlikult, osaliselt vesivärvidega retušeeritud.
Maalingute avamine restauraatorite poolt (põhiliselt koori põhjaseinal ja pikihoone lääneseinal) ning konserveerimine ja retušeerimine toimus 1971-1974. Aastal 2005 uuriti maalinguid EKA restaureerimisosakonna poolt (vt. H. Hiiop. Mõningaid maalitehnilisi ja stratigraafilisi täpsustusi Valjala kiriku kooriruumi apostlimaalingu kohta. Muinsuskaitse aastaraamat 2007, lk. 99-101)

Sisestatud: 06.02.2014.