Mälestise tunnus

Arhitektuurimälestis Vana-Lõuna t. 27, endine Vineeri- ja Mööblivabriku a/s A. M. Luther inseneride elamu, on ehitatud ajastutruus traditsionalistlikus laadis. Korterelamu kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, enam-vähem samal ajal ehitatud vabriku töötajate eluhoonete ansamblisse.

Kirjeldus

Elamu paikneb sügaval hoovis, küljega Vana-Lõuna tänava poole. Majani viib tänini algupärane paekiviplaatidest jalgtee. Tegu on puitsõrestikehitisega, vahepealne seinaosa täidetud saepuruga. Hoonet ümbritseb eenduv krohvitud sokkel. Elanike hulgas levinud legendi kohaselt ehitati maja juba varem alustatud, kuid pooleli jäänud elamu vundamendile, kuid tõestust selle kohta ei ole. Puidust kahekordse kortermaja fassaadid on traditsionalismile omase võttena viimistletud hööveldamata katteliistuga püstlaudisega (nn. asuniku laudis), nurgalauad profileerimata. Kaks 6-astmelise esindusliku paekivitrepiga sissepääsu paiknevad põhjaseinas. Ukseavasid raamistavad profileerimata piirdelauad. Sissepääsu ümbritseb dekoratiivne korvkaarne vöönd, mille tümpanoni osa on kujundatud puitliistudega markeeritud päikesekiirtena. Ukse raamistus läheb üle poolt treppi katvaks ümarate nurkadega pergolaks – traditsionalistlikule arhitektuurile iseloomulik joon. Välisuksed on 3 profileeritud raamistuses tahvliga, millest ülemine asendatud rombideks ja kolmnurkadeks jaotatud aknaga. Aknaraamid on ajastule tüüpiliselt tiheda ruuduga. Kõiki aknaid ümbritsevad lamedad piirdelauad, akende all simsid. Esiküljel mõlemal korrusel 4 püstise ristküliku kujulist akent, millest äärmised kohakuti, kuid I korruse 2 keskmist akent kõrvuti viidud. See võimaldas I korruse mõlema aknapaari vahele paigutada pisikese, 1 ruudu suuruse akna. Samasugune aken on ka välisukse kõrval. II korruse aknad on võrdsete vahedega, aknaid ühendab nende all kulgev pikk simss. Kahel pool esifassaadi II korruse akende rida nende ülaäärega samal joonel väike ümaraken. Otsaseinte sissepääsupoolse seina ääres mõlemal korrusel 1 trepikotta avanev aken, I korruse oma madal, tihedaruuduline. Tagaküljel laiutavad üle fassaadi mõlemal korrusel 4 võrdsete vahedega akent. Hoone traditsionalistliku ilme teenistuses on mh. seda kattev laineliste keraamiliste katusekividega kõrge kelpkatus. Elamul on 3 korstent, keskmine teistest laiem. Otsakelba alaosa keskel on madal lamekaarne vertikaalselt kolmeks jaotatud aknaga vintskap. Väike poolringikujuline uuk on ka esifassaadi keskosas, aken kolmnurkadeks jaotatud. Hoone sisemuses on selle esiküljepoolsetes nurkades keerdtrepid. Praegu on hoones 4 ühesuurust, 2 toa ja köögiga korterit. Korterite siseuksed kujundatud kolme kitsa vertikaalse ja ülaosas ühe suure ruudukujulise tahvliga. Maja Vana-Lõuna 27 korterid olid vasttärganud demokraatlikule riigile kohaselt võrdlemisi sarnaste heade tingimustega ning suunatud kõrgemal kohal töötajatele. Ajastu üldise elamuehitusega võrreldes oli selles majas oluliselt enam mugavusi, puudutagu see isikliku tualeti olemasolu, korterite suurust või akende avanemist mitmesse suunda. Kuna valdavalt olid toona Tallinna eeslinnades asuvates majades kööktoad või 1-toalised väikekorterid ning käimla asus koridoris, olid sellised korterid, nagu siin, juba üsna jõuka rahva eluasemed. Samas ei olnud inseneride maja näol siiski tegemist ka päris esinduselamuga. Priviligeeritud kortermaja oli ühest küljest küll tänavast eemal, teiste majade taga, mis tagas võrreldes teiste Luteri tööstusasula ansambli elamutega suurema privaatsuse, samuti paiknes see Luteri vabriku klubi läheduses, kuid kohe teispool maja algas tööstustsoon.

Ajalugu

Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa veel suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks. Kümnendi lõpus muudeti ala kiviehituspiirkonnaks, keelustati isegi puitehitiste ümber- ja juurdeehitused. Vajalike ressursside puudumisel jäid kõrgete kivimajade asemel endiselt domineerivaks (eriti liiklusmagistraalide vahetust lähedusest kõrvale jäävatel tänavatel) 2–3-korruselised puumajad. Sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Luteri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned uue funktsiooni saanud (või saamas). Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther, rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Luteri vabriku nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valitud asukoht linna lõunaosas võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Luteri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Luteri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (nt. laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval), 1920. aastatest on Luteri vabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Projekt toonasele suurele krundile Lõuna t. 17, kus jäeti alles üks juba varasemast ajast olemasolev puidust eramu (praeguse aadressiga Vana-Lõuna 29), telliti noortelt, kuid äsja Riigikogu hoone projekteerimise lõpetanutena juba mõningast tunnustust kogunud arhitektidelt Eugen Habermannilt ja Herbert Johansonilt. Kui enamus ümbritsevaid maju (Vana-Lõuna 21, 23, 25, 31, 33 ja 35) ongi ehitatud selle 1922. aasta projekti järgi, siis Vana-Lõuna 27 lisandus elamuansamblile mõni aasta hiljem: Luteri vabriku inseneride elamu on ilmselt kavandatud 1927. aastal, võimalik, et samuti arhitekt Herbert Johansoni poolt.

Kaitsevööndi ulatus

krundi ulatuses