Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10004
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 114
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: asukoht tuvastamata

Inspekteerimise kuupäev: 07.05.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Loodesse kulgeva seljandiku pinnasesse on kaevatud ca 50 m laiune ja 200 m pikkune kruusaauk. Selle idaserva mööda kulgeb tee. Kruusa võttes olevat kruusaaugu loodeosa lähedalt 1910. aasta paiku leitud paeplaatidega vooderdatud haudadest põletamata luid ja üks pronkskäevõru umbes 1 m sügavuselt (J. Tavast, lk 6). Üks luustik olevat päevavalgele tulnud ka veel 1930-ndatel aastatel. See olnud ümbritsetud suurtest raudkividest (kivid asuvad praegu veel kruusaaugu põhjas). Praeguseks rohkem jälgi matmistest ei ole leitud.
Matuseid võiks esineda veel kruusaaugust ida pool, praegu tee alla jääval alal. Võimalik aga, et kogu kalmistu piirneski vaid mõne matusega.

Sisestatud: 06.09.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub endise Mardi talu maal, taluhoonetest 150 m loode pool. Tuhu küla tuumikust jääb see ca 1,2 km kagu poole, pika kagu-loodesuunalise moreeniseljandiku kaguotsale.

Sisestatud: 06.09.2010.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid: J. Tarvast. Karuse kihelkond. 1931, lk 6 (käsikiri Ajalooinstituudis). Kalmistut peeti pronksiaegseks kivikalmeks. Muistis kuulub II aastatuhande algusesse.

Sisestatud: 06.09.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 31.12.2014.