Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 10010
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 155-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 04.11.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Mälestise tunnus: arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Muistis paikneb Vagivere küla tuumikus, peamiselt Härmavälja (Erma) ja Tambi talude ümbruses. Küla vanem osa jääbki Risti-Virtsu maanteest loode poole kahele poole külatänavat. Muinasasula loodepiir kulgeb Jaagu talu joonel, kagupiir maanteest ca 50 m kagu pool, kirdepiir külatänavast 50 m kirde pool ja edelapiir sellest 80m edela pool. Nii on asula ala pikkus kagu-loode suunas 250 m ja laius 100-120 m.

Asula paikneb suhteliselt kõrgel ja tasasel maal. Veidi kõrgem on maapind Oosema ja Jaagu talude ümbruses, kust maapind langeb lõuna-kagu suunas. Talude juures on õueaiamaad, Oosema ja Härmavälja talude vahelisel alal suurem söödiala, kus kasvab kõrgeid põlispuid ja leidub varemeid.
Muld ei ole asulakoha territooriumil eriti tumedat värvi. Ka põlenud kive ja savinõukilde leidub vähe. Kultuurkihi paksus ulatub 30 cm-ni.

Asulakoht on avastatud 13. novembril 1985. a Mati Mandeli ja Saamo Heldemaa poolt ja dateeritav II aastatuhandesse. Kogutud savinõukillud säilivad Ajalooinstituudis.

Pass M. Mandel, 1985.

Senine maakasutus on lubatud.
Tagada mälestise säilimine, selleks jälgida, et ei toimuks kultuurkihi rikkumist.

Sisestatud: 10.11.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 31.12.2014.