Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Hiiemets"
Mälestise registri number 10012
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 157-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 30.09.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Mälestise tunnus: kirjalikult fikseeritud pärimus.

Asub Lihula vallas Valuste külas Sipa talu maal.
Kihelkonnakirjelduse andmeil oli „hiiemetsaks“ paarkümmend noorevõitu kaske endise Sipa karjamõisa hoonete idapoolsel küljel. Muistise täpset asukohta ei ole praegu võimalik täpselt kindlaks määrata, sest kihelkonnakirjelduses nimetatud kaski kasvab teiste puude hulgas hõredalt tervel madalamal alal. Tinglikult võiks ohverdamiskoha asukohaks olla taluhoonest 25 m ida-kirde poole jääva nõukogude ajal kaevatud tiigi ümbrus ning tiigist 15 m põhja, lõuna ja ida poole ulatuvat piirkonda. Kihelkonnakirjelduse andmeil olnud kaskede all nimelt varem ohvriallikas, mida seal nimetatakse kui „äraummistunut“.
Muistis asub põhja-lõuna suunalisest seljandikust vahetult ida poole jääval madalamal, kevadeti ja sügisel liigniiskel, metsa ja võssa kasvanud alal. End Sipa-Mihli (nüüd Sipa) taluõuest ja õueaiamaast jääb see 20 m ida poole. Seda ala piiritleb läänes eelnimetatud tiik ja tiigist lõuna suunas väljuv 2 m laiune võssakasvanud kraav, samuti tiigist lõunasse jääv endine kartulimaalapp. Võsas kasvab kaski, pajusid, leppi ja teisi lehtpuid.
Mälestise säilivus on ebaselge. Võimalik, et kirjelduses mainitud ohvriallikas hävitati tiigi kaevamisel, päris võimatu ei ole ka see, et tiik kaevati vahetult allika kõrvale ja allikas ise jäi puutumata. „Hiiemetsa“ asukoht on ilmselt kaevamistest valdavalt puutumata, kuid pole selge, milline ala täpsemalt oli.

Kaitse alla kuulub tiigi lähiümbrus, kus on arheoloogilise järelevalveta keelatud igasugused kaevamistööd ning prahi mahapanek. Tavapärased aiatööd ja võsa eemaldamine on lubatud.
Jälgida, et ei toimuks võimaliku kultuurkihi rikkumist.

Muistise kohta leidub andmeid:
H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 20;
F. Leinbock. Lihula kihelkonna muinasjäänused. Stipendiaat-töö, 1923. a suvel (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis), lk 20.
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Pass M. Mandel, 2000.

Sisestatud: 15.10.2009.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 31.12.2014.