Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10016
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 129-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 06.09.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 10.09.2007.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub Läänemaal Lihula vallas Võhma külas (end Kuke talu) põllul. Muistis paikneb külatuumikust 500 m ida pool, Kirbla-Rumba maanteest 80 m põhja pool.
Muistis asub kõrgel põldudevahelisel söödialal, hõlmates selle lääneosa. Söödiks on jäetud ida-lääne suunas 230 m pikkune ja maksimaalselt 45 m laiune (lääneosas) ala kruusaseljandiku harjal. Ida suunas kitseneb söödiala siiluks. Ümbritsevast põllust ulatub ta maksimaalselt 1 m kõrgemale. Söödiala on omaaegse kruusavõtmisega kõikjalt lohklokuks muudetud, tema lääneserva on aga kuhjatud 10 x 3 m suurune ja kivihunnik. Mõned väiksemad kivihunnikud leiduvad ka sellest ida pool (raskesti leitavad). Tervem on söödiala pind vaid väikeste 1-2 m läbimõõduga saarekestena. Üks selline suurem tervem ala leidub kivihunnikust 7 m kagu pool, söödi lõunaservast 8 m põhja pool.
Söödiala lääneosa on kasutatud matmispaigana, see on aga muistisena väga halvasti säilinud.
Dateeritav ajavahemikku I aastatuhande II pool- II aastatuhat.

Sisestatud: 10.09.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestise kohta leidub andmeid: F. Leinbock. Kirbla kihelkonna muinasjäänused, 1923, lk 21 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis). Kruusa võtmisel olevat sellelt kohalt luid leitud.
1983. aastal kaevatud proovišurfist tuli päevavalgele põletamata ja nõrgalt põlenud luid (säilitatakse Ajaloomuuseumis).

Sisestatud: 10.09.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 10.09.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 31.12.2014.