Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 10017
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 110-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis hõlmab NS suunas 300-350 m pikkuse ja OW suunas 150 m laiuse ala. See on peaaegu täies ulatuses põllu all. Tema täpseid piire on raske ilma kaevamisteta kindlaks määrata. Kõige intensiivsem on kultuurkiht ca 150 x 150 m suurusel alal „Kuradimäe“ teest lääne poole jääval põllul, põlispuudega palistatud kirde-edelasuunalisest endisest külatänavast vahetult põhja pool. Tõenäoliselt esineb kultuurkihti aga ka külatänava ja maantee vahelisel rohumaal ning Madise talu lähiümbruses. Viimast oletust näib kinnitavat Madise talu kaevu juures asuv viljahõõrumise aluskivi (kasutatud lindude jooginõuna), mis pärineb kindlasti muinasasulast. Maastikuliselt paikneb asula suhteliselt kõrgel, tasasel, nõrgalt loode suunas madalduval maal. Muld on asula territooriumil mustjas, tahmane; selles leidub hulgaliselt põlenud kive, savinõukilde ja loomaluid. Suurt osa asulast on künnitöödega kahjustatud.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Martna-Ridala maanteest põhja pool, Madise talust kirde pool, selle põhiosa jääb „Kuradimäe“ juurde viivast põlluteest lääne poole.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise ajalugu


Asulakiht on esmakordselt registreeritud M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt 1982. a. Mullast leiti savinõukilde, šlakitükke, helmes ja münt (Tallinna penn, 16. saj). Leiud asuvad Ajaloomuuseumis. Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 24.03.2009.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 31.12.2014.