Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 10020
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 135-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 26.03.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb suhteliselt kõrgel, ida suunas madalduval põllumaal. Asula piirides on maapind võrdlemisi tasane ja lage. Muld on märgatavalt tumedam ümbritsevast põllumaast. Mullas leidub hulgaliselt põlenud kive, Märgata võib ka üksikuid savinõukilde ja loomaluid. Kultuurkihi paksus on erinev, ulatudes kuni 0,5 m-ni. Kuna asula kultuurkihti on pidevalt haritud, saab muistist vaid rahuldavalt säilinuks lugeda.

Sisestatud: 26.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asula jääb Taebla-Martna teest vahetult lõuna poole kohta, kus lääne-edela suunas hargneb tee end Jõesse mõisa ja Ridala-Martna tee poole.
Asula kultuurkiht asub põllul, endisest Maalse mõisasüdamest ida-kagu pool. Asula hõlmab kagu-loode suunas 150 m pikkuse ja ca 100 m laiuse ala. Asula põhjapiiriks on Taebla-Martna tee, lõunapiir kulgeb sellest 100 m lõuna poolt, läänepiiriks Maalse mõisakoht, idapiir kulgeb sellest 150 m ida pool.

Sisestatud: 26.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt 1983. a sügisel. Leiud (savinõukillud ja viljahõõrumiskivi katke) asuvad Ajalooinstituudis.
Muistis on dateeritav II aastatuhande I poole (viljahõõrumiskivi lubaks dateerida varasemasse aega I at-sse.)

Sisestatud: 26.03.2009.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 31.12.2014.