Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10024
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 59
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub ulatuslikuma, männimetsaga kaetud liivaseljandiku läänenõlval. Vanemaaegse liivavõtmisega on liivaseljandiku pinda tugevasti ümber kujundatud. Väiksemaid, 2-3 m läbimõõduga kamardunud liivaauke leidub kõikjal üle seljandiku läänenõlva. Suurema liivavõtmisega on järsuks muudetud Liivile viiva tee pool olev nõlv. Seljandiku kõrgema osa pikkus on OW suunas ca 60 m, laius 20-30 m, kõrgus kümmekond meetrit. Tervem ja kõrgem osa hõlmab sellest aga vaid ca 30 m pikkuse ja 10 m laiuse osa. Pole teada, millise osa sellest alast hõlmavad matused. Võimalik, et need ulatuvad ka seljandiku madalamasse, ida poole jäävasse ossa. Kuna kalmistu ala on liivavõtmisega tugevasti lõhutud, tuleb teda lugeda muistisena halvasti säilinuks.

Sisestatud: 26.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub endise Kõrtsu talu, nüüd riigimetsa maal, talust sadakond meetrit kagu pool. Palivere-Martna maanteest jääb muistis paarkümmend meetrit ida poole, sellest maanteest Liivile hargnevast teest samapalju lõunasse.

Sisestatud: 26.03.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kohta leidub andmeid: F. Leinbock. Martna kihelkonna muinasjäänused 1923 (käsik AI arheoloogiasektori arhiivis) lk 14. Kartuliaukude kaevamisel ja liivavõtmisel olla kalmistu alalt leitud pronksspiraale, sõrmuseid jm. Kalmistut on nimetatud ka "Kalmumägi", "Kalmemägi". Muistis kuulub arvatavasti II aastatuhande I poolde.

Sisestatud: 26.03.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 31.12.2014.