Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asula on paiknenud suhteliselt kõrgel maal, mis madaldub põhja, lõuna ja lääne suunas. Asula tuumik on paiknenud kõrgendiku lõunaserval. Paljud vanad taluhooned on hävinud, leida võib nende varemeid ja kerisahjude aluseid. Paali talust põhja poole jääb vesine ala, mis on ilmselt olnud vana allikakoht. Praegu lähtub sellest kohast teest truubiga läbi juhitud ja loodesse suunduv kraav. 1980-ndatel aastatel on tee põhjaküljele ehitatud uued hooned ning rajatud õueaiamaad ning istutatud viljapuud. Suuri puid kasvab rohkem asulakoha idaosas.
Kultuurkiht asula territooriumil on erineva intensiivsusega ja paksusega, ulatudes kohati 0,5m paksuseni (lõunaosas). Muistisena rahuldavalt säilinud.
Kaitse alla kuulub kirjeldatud ala ja selle lähim ümbrus vähemalt 100 m laiuse vööndina.

Asukoha kirjeldus

Asub Kasari küla läbiva kirde-edelasuunalisest teest kahel pool, põhiosas sellest lõuna pool endise Uuetoa (Kuldmere) talu ümbruses ja sellest lääne pool. Asula idapiir kulges Paali talu kohalt, läänepiir Külaotsa taluhoonete kohalt, põhjapiir endise Sepa talu hoonetest paarkümmend meetrit lõuna poolt ning lõunapiir Jaani (Vana-Jaani) talu joonelt. Nii ulatub asulakoha pikkus OW suunas 250-300 meetrini, laius NS suunas 150 m-ni.

Ajalugu

Muistis on avastatud 22. aprillil 1985. a M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt. Asulakohalt leitud savinõukillud säilivad ajalooinstituudis.
Mälestis on dateeritav II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.