Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10031
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 57
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 28.09.10

Inspektor: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 27.03.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis jääb põhja-loode-lõuna-kagu suunalise moreenseljandiku (kunagise rannavalli) harjale, põldudevahelisele söödialale. Seljandik on järsem lääne poolt, tõustes põllupinnast ca 2 m kõrgemale, laugem idast (seal on söödiserv põllupinnast vaid 1-1,5 m kõrgem). Söödi laius on erinev, ulatudes 15-40 meetrini. Seljandikul leidub üksikuid 1-2 m suurusi rändrahne ja kasvab hõredalt põõsaid ning üksikuid väiksemaid puid. Seljandikku ületab kirde-edela suunas põllutee, mis viib endisest mõisast mõisarehe kaudu külasse. Selle tee lõunaserva, söödiala idaossa jääb kividekogum, omaaegse mõisatuuliku alus. Sellest kirdes, teest kümmekond meetrit lõuna pool, leidub mitmeid 1-2 m läbimõõduga rändrahne. Neist vahetult lõuna poole, seljandiku lääneserva, on kaevatud 3 x 5 m suurune süvend. Kividest ja süvendist lõuna pool on seljandik 50 m ulatuses suhteliselt tasane ja lage, millele järgneb 50 m pikkuselt rohtukasvanud lohke (kunagise kruusavõtmise jälgi) täis piirkond. Veel edasi lõuna poole (põlluteest 110 m lõunasse) järgneb ca 80 m pikkuselt tervem ning suhteliselt lage ala, mida on käsitletud kivikalmena. Seegi osa söödist on murukamaraga kaetud. Seljandiku (ja söödi) laius ulatub kalmeks peetud piirkonnas 50 m-ni. Sealt edasi lõuna poole laiub taas rohkem lõhutud piirkond. Väliselt muistisena rahuldavalt säilinud.
Kaitse alla kuulub kirjeldatud 80 x 50 m suurune ala (üle seljandiku viivast teest 110-190 m lõuna pool), kaitsetsoonina aga veel 10 m laiune vöönd selle ümber. Igasugused mullatööd söödialal (ka väljaspool kaitsetsooni) tuleks aga teha arheoloogilise järelvalve all. Lugu on selles, et kalmeks peetavast piirkonnast 500 m põhja-loode pool avastati 1982. a I aastatuhande kivikalme ning mõeldav on seal veelgi mõnede kalmejäänuste olemasolu.

Sisestatud: 27.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Karingi talu maal, taluhoonetest 280-300 m ida-kirde pool, Keskvere külast jääb muistis 250-300 m ida poole, Keskvere mõisast 700-800 m lääne-edela poole, Martna-Keskvere maanteest 430-480 m lääne poole.

Sisestatud: 27.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
a) H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk.23
150 m tuulikust lõuna poolt on leitud pronksketi katke, odaots jms. (AI 2712)
b) F. Leinbock. Martna kihelkonna muinasjäänused. 1923, lk.7 (käsikiri TA AI arheoloogia sektori arhiivis). Kohalt kivide vahelt olla leitud veel "rauakübemekesi" ja mõõk (kaotsis).
Koha mitmekordsel inspekteerimisel midagi ei leitud, ehkki huvitavasse piirkonda sai kaevatud rida proovisurfe. Muld on seljandikul pruuni värvi (moreen).
Muistis kuulub II aastatuhande algusesse.

Sisestatud: 27.03.2009.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 31.12.2014.