Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10033
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 2239
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Ilmselt varakeskaegne kalmistu paikneb madalal künkal, mis ulatub ümbritsevast niiskest võsastunud maast ca kolmveerand meetrit kõrgemale. On lahedam koht, kus varem olnud põllumaa (jälgitavad piiripeenrad). Idast ja läänest piirab küngast lepavõsa (ka suuremad ouud), lõunast madal rohumaa, põhjast soine võsamaa. Kalmistu paineb kagu-loodesuunalisel ovaalsel künkal, mille maksimaalne läbimõõt on ca 90 m ja laius kuni 50 m. Praeguseks on kõrgem seljak oma algse kuju kaotanud (ilmselt 19. saj lõpul kruusa- või liivavõtu tagajärjel) ja meenutab hoburaua sarnast kaarjat valli. Selle lõunapoolses osas leidub kive. Kaitse alla kuulub kogu lagedam ala lepiku vahel.

Sisestatud: 10.04.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Kirna külas Kooli talu maal, Martna-Palivere maanteest ca 120 m loodes. Ligipääs Väike-Lähtrusse viivalt teelt.

Sisestatud: 10.04.2006.

Mälestise ajalugu


Varasemates kirjeldustes (Leinbock, 1923) mainitud suurt kivivaret (pole säilinud). Mainitud: Jung, Muinasteadus eestlaste maalt III; Leinbock Martna kihelkonna kirjeldus. Kalmest väidetavalt leitud "kivihelmeid", vanu rahasid (pole säilinud).

Sisestatud: 10.04.2006.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 31.12.2014.