Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10034
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 61
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb suhteliselt tasasel maal hõredas lepametsas. 80 m kivist lõuna pool algab madal üleujutatav luht. Kivi lähiümbrus on luhapinnast veidi kõrgem. Kivi on ovaalse põhiplaaniga (sirge põhjaservaga) ning kõrge harjaga. Pealispinna põhjapoolne osa on veidi lohkus. Siin näib tegu olevat siiski loodusliku lohuga. Edelapoolses osas leidub 5 cm läbimõõduga ja 8 cm sügavune looduslik lohk. Selle ümber kulgevad 6cm raadiuses ringikesed. Tegu on teist liiki kivimiga suures rändrahnus. Kivi idakülg madaldub kumeralt, lääneserv 60 kraadi all, põhja-ja lõunaserv aga järsult, ligi 90 kraadi all.
Kivi pikkus on NS suunas 4,2 m, laius 3,4 m, maksimaalne kõrgus 1,2 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 14 m.

Sisestatud: 30.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub Takkaranna talu hoonetest ca 300 m loode suunas. Kivi juurde saab talu juurest 250 m loodesse üle lageda madala heinamaa minnes ning siis põhja poole metsateele pöörates. Seda teed mööda ca 70 m põhja suunas minnes, leiab kivi metsateest ca 15 m lääne pool.

Sisestatud: 30.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid F. Leinbock. Martna kihelkonna muinasjäänused 1923, lk 30.
Arvatavast pärineb muistis II aastatuhande II poolest.

Sisestatud: 30.03.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 31.12.2014.