Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht
Mälestise registri number 10037
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 54
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Hiiest on praeguseks säilinud vaid üks paarimeetrise tüveümbermõõduga, ca 18-20 m kõrgusega tamm. Puu kasvab maanteetammist 14 m ida pool, taluhoonest 11 m läänes. Puust lõuna pool võib näha 1 m kõrgust ja 5 x 6 m suurust ristkülikukujulise põhiplaaniga kamardunud küngast (ilmselt omaaegne keldriase). Muidu on koht kõrge, kuiv, tasane, varem kasutatud karjamaana. Muistisena on koht rahuldavalt säilinud.

Sisestatud: 15.10.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Risti-Virtsu maanteest vahetult idas Laikülasse viivast teeharust põhjas, endise Pärdi talu juures.

Sisestatud: 15.10.2007.

Mälestise ajalugu


Ohverdamiskoha kohta leidub andmeid:
1. J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt. III, Tartu, 1910, lk 218; „Hiiease Laiküla wallas ja külas, Kooli talu põllu sees, kus hiielepik kasvanud. Kui seda lepikut põlluks üles haritud, siis tulnud sealt vanu sõjariistu ja kirveid välja.“
2. F. Leinbock. Martna kihelkonna muinasjäänused. 1923, lk 30. Koht olevat endast kujutanud lepikuga kaetud lagendikku, kus ikka mustlased laagris seisnud. Kirjelduse järgi jäänud see aga Pärdi talu põllule, külast 0,5 km põhja pool, kus praegu lage põld.

Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 15.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 15.10.2007.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 31.12.2014.