Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10044
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 62
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 15.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb lagedal ja kõrgel, põhja suunas madalduval maal, põllumaa ja söödiala piiril. Kivist põhja poole jääb lage põllumaa, 30 m lõuna poole kõrge ida-läänesuunaline kruusaseljandik, rahvasuus „Kääbastemägi“. Selle seljandiku idapoolsesse otsa, kaitsealusest kivist 30m edela poole on kuhjatud OW suunaline, 40 m pikkune, 15 m laiune kivivare.
Muistis ise on trapetsaja põhiplaaniga, põhja küljelt kõrgem, lõuna poole 30 kraadi all madalduva pealispinnaga raudkivi. Kivi madalamas osas leidub üks ebakorrapärase kuju ja krobeliste servadega 7 cm läbimõõduga ja 4 cm sügavune lohk, mis on ilmselt loodusliku tekkega. Muid silmatorkavamaid jälgi kivil ei ole. Tema pikkus ulatub OW suunas 3 m-ni, laius 2,7 m-ni, kõrgus ca 1,3 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 9,2 m.

Sisestatud: 01.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Paikneb Laiküla-Haapsalu maanteest 400 m edela pool, Karja talust 470 m lõuna-kagu pool, endisest sovhoosi karjalaudast 230 m kirdes.

Sisestatud: 01.04.2009.

Mälestise ajalugu


Arhiiviandmed puuduvad. Muistis kuulub (kui ikka on tegemist ohvrikiviga) II aastatuhandesse.

Sisestatud: 01.04.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 30.12.2014.