Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10047
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 84-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 28.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb suhteliselt kõrgel, kagu ja ida suunas aeglaselt madalduval maal, ojast 35 m loodes. Kivist kümmekond meetrit kirde pool ja 15 m edela pool on võsaribad. Kivi põhjaservas kasvab 7-8 m kõrgune saar. Muidu on ümbrus lage karjamaa.
Kivi ise on pealt võrdlemisi lame (veidi sadulakujuliselt lohkus), pikliku - ovaalse kujuga. Tema pikkus ulatub kagu-loode suunas 4,5 m-ni, laius 3,3 m-ni, kõrgus 1,75 m-ni ja suurim ümbermõõt maapinna läheduses 13 meetrini. Kivi on pealt hästi murenenud, sellest ka nähtavasti tema rahvapärane nimetus "Kärnaskivi". Kunstlikke lohke, ega muid süvendeid ei ole. Muistisena hästi säilinud.

Sisestatud: 02.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis Aida talust 200 m edela poole, endisest Rannamõisa mõisast 400 m kirde poole. Kivi juurde saab Haapsalu-Laiküla maanteelt kirde suunas läbi endise mõisaaseme Aida talu juurde ja sealt edasi Keskverre viivat põlluteed mööda. Ligi 500 m seda teed mööda sõites ületab tee Rannamõisa oja. Jõe paremat kallast ülesvoolu minnes ongi 200 m kaugusel kõnealune kivi.

Sisestatud: 02.04.2009.

Mälestise ajalugu


Kivi peetakse kohalike elanike poolt ohvrikiviks ja nimetatakse "Kärnaskiviks". Muistis dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 02.04.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 30.12.2014.