Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10052
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 58
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub ida-lääne suunalisel, 20-30 m kõrguse männimetsaga kaetud 30-40 m laiusel liivaseljandikul, kust on varasematel aegadel liiva võetud. Seljandiku ümbrus on võrdlemisi tasane maa. Männimetsa all kasvab ka madal alusmets. Seljandikul on näha erineva suurusega, kuni 1,5 m sügavusi kamardunud liivaauke. Osa kalmistu alast on ka rikkumata.

Sisestatud: 03.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Endine Hüüdiaugu (?), nüüd Pähklimetsa talu maal.
Asub Martna Palivere maanteelt Läbi Vanaküla Nõmme külla viivast teest vahetult lõunas. End. Hüüdiaugu talust jääb ca 200-300 m ida-kagu poole, metsateest 50-80 m lõunasse. Metsatee põhjaservas sama kalmistu kohas on jahimeeste põllulapp lasketorniga. Kalmistu ala piirid on ebaselged, selgitada saab neid vaid kaevamistega. Tinglikult võiks kalmistu alaks lugeda OW suunas 100 m pikkuse ja 40 m laiuse ala seljandikul, mille sisse jäävad vanad kruusaaugud. Kalmistu hõlmab OW suunas 70 pikkust ja NS suunas 50 m laiust ala.

Sisestatud: 03.04.2009.

Mälestise ajalugu


Mälestise kohta leidub andmeid: J. Leinbock. Martna kihelkonna Muinasjäänused, 1923 (käsikiri Ajaloo Instituudi arhiivis, Martna kihelkond).
Hüüdiaugu talu krundilt liivaseljandikult on kartulikoobaste kaevamisel leitud luid ja kivihelmeid. Luud olid olnud liivas ilma kirstudeta.
Dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 03.04.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.