Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10053
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 92
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.03.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb kirde-edela suunalisel kruusaseljandikul, hõlmates sellest oletatavasti just loodepoolse, veidi ülejäänud seljandikust esile kerkiva ala. Ovaalse põhiplaaniga künka pikkus kirdest edelasse on 30 m, laius kagust loodesse 20-22 m, kõrgus ülejäänud seljandikuosaga võrreldes 0,5 m. Järsemalt on piiritletud kalmistu loodeserv, mis ühtib seljandiku servaga ning kerkib seal ligi 1,5 m astanguna. Küngas on kaetud kadakate ja leppadega. Murukamaraga kaetud pind on võrdlemisi ebatasane, andes tunnistust sinna varem kaevatud kartuliaukudest. Kalmest 15 m loode pool kulgeb kirde-edelasuunaline kiviaed. Kagu poolt on piiranud küngast kirde-edelasuunaline karjatee, millest kagu pool on veel suhteliselt kõrge kruusane ala, millel kasvab leppi ja üksikuid kadakaid. Täpsustusi kirjeldusse saaks teha ainult arheoloogiliste uuringute põhjal.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Aulepa-Suure-Nõmmküla teest ca 270 m ja endisest karjalaudast ca 150 m põhja pool, karjamaal.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise ajalugu


Luid ega esemeid siit kusagilt leitud ei ole, kuid rahvatraditsioonis peab kohta matusepaigaks nimetusega „Kabelimägi“. Kui siin tõesti on tegemist matusepaigaga, sobiks selleks kõige paremini kirjeldatud ovaalse põhiplaaniga küngas. Ometi pole võimatu, et matuseid leiduks ka sellest kagu poole jääval seljandiku osal. M. Schmiedehelmi poolt 1924. a koostatud kirjelduses öeldakse: „matusepaigaks peetakse pikergust lepikuga kaetud kruusanõlva SO sihis, pikkusega 80 m, laiusega 25 m ja kõrgusega 0,75 m.“ See kirjeldus sobiks ka kirjeldatud künkast kagusse jääva ala kohta.

Kalmistu kohta leidub andmeid: M. Schmiedehelm. Noarootsi kihelkonna arheoloogiline kirjeldus, 1924. a, lk 19 (Ajalooinstituudis)
Kalmistu võiks kuuluda 15.-18. sajandisse.

Sisestatud: 26.11.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.