Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik
Mälestise registri number 10056
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 94
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.11.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Pelgupaik kujutab endast looduslikku põhja-lõunasuunalist 150-200 meetri laiust ja maksimaalselt ümbritsevast kuivendatud soost 1,5 m kõrgemale tõusvat liivaseljandikku. Uudismaa tegemisel on kõnealune kõrgendik töödest puutumata jäänud. Seljandik on laugete nõlvadega, kusjuures tema kõrgema osa pikkus ulatub põhja-lõuna suunas 250 meetrini, laius 150 meetrini. Ala katab lehtpuumets (peamiselt kased, lepad). Metsaalune on täis suuremaid ja väiksemaid, kuni 0,5 meetri sügavusi kamardunud auke ja lohke. Seljandiku põhjapoolses osas leidub neid vähem, lõunapoolne piirkond on aga lausa künklik-lohklik. Ilmselt on tegu millalgi varem (ilmselt 20. saj esimesel kolmandikul) toimunud liivavõtmise jälgedega. Siin-seal ulatub seljandiku pinnasest välja ka suuremaid, kuni 1 m läbimõõduga raudkive.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub kagu-loodesuunaliselt magistraalkraaviga ääristatud kruusateelt alajaama juurest itta suunduva tee hargnemiskohast otse kirde suunas keset lagedat põllumaad. Sellest mõlemale poole jääb tuulik.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kohta peetakse rahvatraditsioonis pelgupaigaks ja nimetatakse Karumäeks Mäel olla vanasti karusid nähtud.
Mingeid nähtavaid inimtegevuse jälgi peale omaaegsete liivavõtmise aukude seljandikul ei leidu.
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaadil.

Sisestatud: 24.11.2010.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 30.12.2014.