Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10057
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 93
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Siin on olnud kunagi soine heinamaa, kalmistu asub loode-kagusuunaline ümbrusest nõrgalt eristuva liivaseljandiku loodeotsal (karjamaa servas oli pinnas põhiliselt savikas). Kagu suunas maapind veidi tõuseb, loode, lääne ja põhja pool aga mõnevõrra langeb. Ilmselt asub kalmistu põhiala nüüdselt põllumaalt metsa toovast jalgrajast kirde suunda jääval väikesel 30 x 30 m lagendikul. Kalmistu ulatus kirde-edela suunas oleks jalgrajast arvates 60 m kirdesse, loode-kagu suunas oleks see umbes 40-50 meetrit. Kalmistu kagu- ja lõunapiir võiks olla lagendikust 10-15 m kagu pool.
Kirjeldatud kohas võib täheldada juba 1920. aastate alul kirjeldatud 1,5-2 m pikkusi ja 1 m laiusi ning umbes 0,3-0,4 m sügavusi nii piklikke kui ümaraid lohke, mida peetakse haualohkudeks. Lagendiku loodeküljel kulgevad mõned kirde-edela suunas piklikud lohud ida-läänesuunalise reana. Lagendiku keskel on lohud väiksemad ning enamasti ümara kujuga. Kõige rohkem lohke on märgata lagendiku lääne- ja edelaserval, eriti jalgraja lähedal. Lagendiku ümber kasvab võrdlemisi madal mets, ka lagendikul endal kasvab puid - kaski, pihlakaid jm. Peale 1073. a maaparandustöid on pinnas tunduvalt kuivem.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestise asukahale jõuab Pürksi keskusesse viivalt maanteelt piki kirde suunda keeravat haruteed umbes 1,2 km kirdesse ja seejärel otse üle põllumaa umbes 330 m kagusse suundudes. Põllu ja metsa piirile jääb kraav, mälestis asub metsas, mõnikümmend meetrit kraavist.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalmistut on mainitud 1924. a M. Schmiedehelmi poolt (M. Schmiedehelm, Noarootsi kihelkonna arheoloogiline kirjeldus, 1924. a, lk 9, Ajaloo Instituudi arhiivis). Kirjelduste järgi olevat kunagi tahetud kalmistule matta mõisa härga ning augu kaevamisel leitud inimluid. Kohalik pärimus räägib katkukalmistust.
Arvatavasti on tegemist 14.-18. sajandi külakalmistuga.

Sisestatud: 26.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna tegemist on ilma selgete väliste tunnusteta maa-aluse kalmistuga, jäävad muistise piirid paratamatult umbkaudseteks. Kaitse alla kuulub metsa toova jalgraja ja sellest vasakule jääva kirjeldatud lagendiku vaheline ala ning lagendik koos lähema ümbrusega 15-20 m raadiuses.

Sisestatud: 26.11.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.