Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10062
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 77-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.03.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi asub suhteliselt kõrgel maal. Maapind langeb põhja suunas. Kunagi ammu on söödialalt kruusa võetud. Seda tõendavad kinni kasvanud ja kamardunud augud ja lohud ümbruskonnas. Kivi asetseb ca 0,5 m muust söödialast kõrgemal, selle läheduses kasvab kadakaid.

Muistis kujutab endast ebakorrapärase, ristkülikule lähedase põhiplaaniga ja lameda laega raudkivi, mille pikkus on ida-kirde ja lääne-edela suunas 1,7 m ning laius 1,6 m. Suurim kõrgus 0,5 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 5,6 m. Kivi pealispinnal leidub 20 korrapärast kunstlikku kultuselohukest. Lohkude läbimõõdud 4-8 cm, sügavus kuni 1 cm.

Sisestatud: 14.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asukoht Haapsalu-Keila maanteest loodesse suunduva tee sihis ca 630 m kaugusel haritava maa ja söödiala piiril.

Sisestatud: 14.01.2008.

Mälestise ajalugu


Muistis on esmakordselt registreeritud Signe ja Saamo Heldemaade poolt 1981. a.

Muistis kuulub I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 14.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitse alla kuulub kirjeldatud kivi ning selle lähim ümbrus vähemalt 5 m laiuses vööndis. Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 14.01.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 30.12.2014.

z