Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10063
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 105-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb kõrgel põllumaal ja kujutab endast põhja-lõuna suunas 47 m pikkust ja 44 m laiust trapetsi kujuga söödiala. Ümbritsevast põllust tõuseb see maksimaalselt 1,5 m kõrgemale. Kuigi mälestist on peetud kivikalmeks, on tegemist pigem maa-aluse külakalmistuga.
Söödiala lõunaosa läbib ida-kirde ja lääne-edela suunas 3 m laiune ja 1,5 m sügavune kraav. Kraavist on muld kallastele välja visatud, kusjuures on moodustunud 0,5 m kõrgused kamardunud vallid. Kraavis kasvab ca 3 m kõrgune mänd ja mõned kadakapõõsad. Söödiala põhjaossa on 12 x 5 m suurusele alale kogutud kive. Väiksem kivihunnik leidub ka söödiala loodeosas. Söödiala keskosa on 30 m pikkuselt ja mõne m laiuselt muust alast mõnevõrra kõrgem, meenutades veidi kompaktset kivikalmet. Kive siiski murukamarast välja ei ulatu. Matmispaika võib pidada muistisena hästi säilinuks.

Sisestatud: 16.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub Linnamäe-Riguldi teest ca 90 m põhja pool.

Sisestatud: 16.01.2008.

Mälestise ajalugu


Muistis kuulub arvatavasti II aastatuhande I poolde ja keskpaika.
Muistise kohta leidub andmeid:
Jung, A. Muinasteadus eestlaste maalt. III Tartu, 1910, lk 226. Kohalt olevat leitud mitmesuguseid vanu asju ja rahasid.
Moora, H. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 21.

Sisestatud: 16.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 16.01.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.