Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvritammed "Hiietammed"
Mälestise registri number 10066
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 15-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvripuu, Ohvritamm.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Tammed kasvavad suhteliselt kõrgel, põhja suunas madalduval põllumaal, suurest magistraalkraavist 30-35 m põhja pool. Tammesid on kokku 5 ning nad kasvavad kahes grupis: ida pool kaks ca 55 cm läbimõõduga ja lääne pool kolm 50-55 cm läbimõõduga tüvedega ca 25-30 m kõrgusega puud. Tammede võrad on haralised. Idapoolse grupi tammed kasvavad välja ühelt juurelt, läänepoolse grupi puudest kasvavad kaks kõrvuti, kolmas aga neist veidi ida pool.
Ümber tammede on kogutud suur kivivare, mille pikkus kirde-edela suunas ulatub 40 m-ni, laius kagu-loode suunas 10 m-ni ja kõrgus 2,5 m-ni. Kivivares leidub 1-2 m läbimõõduga raudkive. Puid peetakse kohalike elanike poolt hiietammedeks. Nende juures olevat vanasti ohverdatud.
Kaitse alla kuuluvad kirjeldatud tammed ning nende lähim ümbrus.

Sisestatud: 16.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvripuud asuvad Keila-Haapsalu maanteest ca 170 m edela pool, Jalukse külla viivast teest ca 30 m kirdes.

Sisestatud: 16.01.2008.

Mälestise ajalugu


Muistised on esmakordselt registreeritud 1975. a.
Muistis kuulub arvatavasti II aastatuhande II poolde.

Sisestatud: 16.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 16.01.2008.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 30.12.2014.