Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10067
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 9-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.03.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 17.01.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb kõrgel, lõuna suunas madalduval maal. Peamiselt on matmiseks ilmselt kasutatud ida-lääne suunalist ovaalse põhiplaaniga murukamaraga kaetud liivaküngast. Selle pikkus ulatub maksimaalselt 30 meetrini, laius 18 meetrini ja kõrgus keskelt 1,7 meetrini. Künka lõunaserv madaldub järsult, põhjanõlv laugelt. Üldiselt on küngas pealt lage, vaid idaservas kasvavad mõned männid. Samas idaosas on 10 m laiusel alal küngast liivavõtmisega lõhutud. Kaks vanemat kamardunud lohku (1,4 x 1,5 m suurune ja ümar 3 m läbimõõduga) leidub ka kõrgendik lääneservas. Kõrgendiku põhjaossa on püstitatud elektripost. Kahjustustele vaatamata tuleb matmispaika lugeda muistisena rahuldavalt säilinuks.

Sisestatud: 17.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Keila-Haapsalu maanteest 100 m ida-kagu pool, vana maanteeharu idaservas, jäädes sellest harust lõuna poole, Keedika külla viiva tee põhjaserva.

Sisestatud: 17.01.2008.

Mälestise ajalugu


Muistis on ilmselt dateeritav II aastatuhande keskpaika või teise poolde. Liivakünkast olevat leitud (ilmselt idaosast liiva võttes) inimluid. Esemeleidudest andmeid pole.

Sisestatud: 17.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 17.01.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.