Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10069
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 78
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 17.03.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnus ja selle ümbrus on kaetud segametsaga. Muistis hõlmab kõrgema keskosa põhja-lõunasuunalisest moreenseljandikust, mille maksimaalne laius on linnuse kohal 30 m. Linnuse platoo on kolmnurkse põhiplaaniga, laiema lõunaosa ning kitsa-terava põhjatipuga. Platoo pikkuseks on NS suunas 45-47 m, laiuseks 30 m. Linnuse idanõlv tõuseb umbes 45 kraadi all, läänenõlv 35 kraadi all. Idast, maantee poolt, on linnuse kõrgus ca 4 m, lääne poolt 6 m (linnusest läänes on sügav org). Linnuse platoo ei ole horisontaaltasapinnas päris tasane vaid langeb veidi lääne suunas. Nii asub idaserv lääneservast ca 1 m kõrgemal. Linnuse platoo põhjapoolne, 5 m läbimõõduga tipp on muust osast 1 m kõrgem (võimalik, et seal asus midagi tornilaadset). Platoo muust osast eraldab teda 2 m laiune ja 0,5 m sügavune kraavilaadne süvend.
Platoo lõunaosas (lõunanõlvast kuni 18 m põhja poole ulatuval alal) leidub kunagise liivavõtmise jälgi. Enamasti on nendeks 2-3 m läbimõõduga ja kuni 1 m sügavused kamardunud lohud. Vaid Keedika külla viiva tee äärde, linnuse lõunanõlva, on kunagi sisse lõhutud ida-lääne suunas 7 m pikkune ja põhja-lõuna suunas 5 m laiune süvend.
Linnusel kasvab 15-20 m kõrgune segamets (kuused, männid, lepad, kased, sarapuud). Linnuseplatoo keskpunktiks veidi lõuna pool asetseb kolmnurkse põhiplaaniga ja lameda pealispinnaga 60 x 60 cm suurune ning 12 cm paksune paekivi. Selle pealispinnale on süvendatud risti kujutis. Risti keskel ja iga haru otsas leidub ümar süvend, kagupoolsel väljal aastaarv 1898. Ilmselt on tegu kohale spetsiaalselt paigaldatud piirikiviga.
Linnusest edasi põhja poole jätkub metsaga kaetud seljandik juba kitsama ja madalamana. Muistise põhjatipp on sellest osast ära lõigatud 4-5 m laiuse ja 1,5 m sügavuse kraaviga. Ka see sissekaeve pärineb ilmselt juba linnuse rajamise aegadest. Seljandik jätkub ka lõuna pool linnust, Keedika külla viivast teest lõunas.
Kuna linnust on liivavõtmisega kahjustatud, saab seda lugeda muistisena vaid rahuldavalt säilinuks.

Sisestatud: 17.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Palivere-Keedika maantee ääres, sellest 15 m lääne pool. Keila-Haapsalu maanteest jääb see 2,1 km Palivere poole. Linnuse kohalt lähtub tee edela suunas Keedika küla poole.

Sisestatud: 17.01.2008.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910, lk 227;
H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 22 (Selgub, et linnus on asunud Lepa ja Siimu talude karjamaal, Nööri talust ¼ km loode pool);
A. Veitmann. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaar-topograafiline kirjeldus. 1927 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis), lk 26-27. Selgub, et osa linnusele kaevatud süvenditest kujutavad endast kunagisi kartuliauke. A. Veitmann nimetab linnust „munakujuliseks“, milline nimetus ei vasta küll kuidagi tegelikkusele. Ka on eksitud linnuseplatoo mõõtmetega 54 x 35 m. Kirjeldamise ajal kaevati platoole linnuse lõunaossa paar prooviauku. Selles piirkonnas kultuurkihist selgeid jälgi ei saadud, küll aga tuli 30 cm sügavusel ilmsiks tahmase mulla viirg.

Väliste tunnuste järgi tuleks linnus dateerida I aastatuhande II poolde.

Sisestatud: 17.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitse alla kuulub linnus kirjeldatud piirides ning selle lähim ümbrus vähemalt 100 m laiuses vööndis.
Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 17.01.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 30.12.2014.