Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kabelimägi"
Mälestise registri number 10079
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 107-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Asub endise Viiviku talu põllul, taluhoonetest umbes 450-530 m lõunas, endise „Kabelimäe“ e „Kablima“ põllul. Suurest maanteest jääb ca 1,1 km kaugusele.
Muistis paikneb suhteliselt kõrgel, põhja ja lõuna-edela poole madalduval OW suumalisel kõrgendikul. Varem oli kõrgendik põllu all, praegu aga vaid kadakatesse kasvanud karjamaa. Viiviku talu juurest viis kabelimäele piki kiviaia lääneserva kulgev vana põllutee. Kõrgendikul on kaks muust alast ca 1m kõrgemale tõusvat tippu. Neist läänepoolsemast, ida-lääne suunas 30 m pikkusest ja 15 m laiusest viib üle põllutee. Künka lääneosas kasvab suurem mänd, idaosas hõredalt kadakaid. Idaossa (kiviaiast ida poole) on ca 2 m läbimõõduga alale kogutud väiksemaid kive. Teine kõrgem ala asub esimesest paarkümmend meetrit ida-kagu pool ja on ida-lääne suunas 60 m pikk ja 30 m lai. Künka kesk- ja lääneossa on ca 3 m läbimõõduga alale kogutud väiksemaid kive. Üldiselt rohtukasvanud maal leidub paari-kolme meetri kõrgusi kadakaid. Näha on veel vanu põhja-lõunasuunalisi põllupeenraid.

Sisestatud: 11.03.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kohta leidub andmeid J. Jung. Muinasteadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910, lk.226. Jungi järgi olevat kohalt leitud vanu vaskasju ja luid.
Muistis on dateeritav II aastatuhande I poolde või keskpaika.

Sisestatud: 11.03.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 30.12.2014.